Sissejuhatus
Ma istun oma laua taga keldrikorrusel väikeses majakeses, mille ma ehitasin raamatu „Spioon, kes pääses külma käest” eest saadud rahaga Šveitsi mägikülasse, mis asub pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel Bernist, linnast, kuhu ma pagesin kuueteistkümneaastaselt oma internaatkoolist Inglismaal ja kus ma olin astunud Berni Ülikooli. Nädalalõppudel tulvasime me – üliõpilased, poisid ja tüdrukud, enamalt jaolt bernlased –, suurte hulkadena Oberlandi, seadsime ennast mägimajakestes sisse ja suusatasime kõigest hingest. Niipalju, kui mina teadsin, olime karskuse kehastused – poisid olid ühel pool, tüdrukud teisel ja kunagi ei saanud need kaks kokku. Või kui said, siis mina nende hulka ei kuulunud. Minu mägimajake asub küla kohal. Kui ma vaatan kõrgele üles, võin ma oma aknast näha Eigeri, Mönchi ja Jungfrau tippe ning kõige kaunimaid, Silberhorni ja Kleines Silberhorni sellest pool sammukest madalamal – kaks armsa tipuga jääkoonust, mis mattuvad fööniks kutsutud soojas lõunatuules ühtelugu hallusse, kuid ilmuvad mõne päeva pärast jälle kogu oma pruudihiilguses nähtavale. Meie kaitsepühakute hulgas on helilooja Mendelssohn, keda jätkub kõikjale – nooled juhatavad Mendelssohni rajale –, luuletaja Goethe, kuigi paistab, et tema jõudis ainult Lauterbrunnentali koseni, ja luuletaja Byron, kes jõudis Wengernalpi välja ega sallinud seda silmaotsaski, vaid kuulutas, et meie tormidest räsitud laaned „meenutasid talle teda ennast ja tema perekonda”. Kuid kaitsepühak, keda me austame kõige enam, on kahtlemata Ernst Gertsch, kes tõi külakesele au ja kuulsust, kui pani 1930. aastal pidulikult aluse Lauberhorni suusavõistlusele, kus ta ise võitis slaalomi sõidu. Kunagi olin ma nii hullumeelne, et võtsin sellest osa ning asjatundmatuse ja palja hirmu tõttu tabas mind ettearvatavalt kohutav läbikukkumine. Minu uurimistöö tõi välja, et Ernst ei rahuldunud suusavõistluste isaks saamisega, vaid andis lisaks meie suuskadele 9