TÄDI MAILA JA UUT MOODI PÄK APIK UD Tädi Mailale meeldisid kangesti jõulud. Ta armastas jõule sedavõrd, et pidas neid aastaringi. Isegi kõige palavamal suvepäeval põlesid tema aknal küünlad, kõlas vaikne jõulumuusika ja särisesid verivorstid. Kohe, kui tädi Maila ärkas, tõmbas ta selga punase jõuluvanakuue ja sidus ette valge habeme. Seejärel lippas ta kööki ja asus piparkooke küpsetama. „Aisakell, aisakell,” laulis ta tähe- ja südamekujulisi piparkooke glasuuriga kaunistades. Niiviisi rassis ta terve päeva. Õhtu saabudes ladus ta koogilasti aiakärusse ning läks naabritele jõuluvana tegema. Alguses oli see naabritele meeltmööda. Mõelda vaid – isuäratavad piparkoogid tuuakse koju kätte! Aga mida aeg edasi, seda tõredamaks nad muutusid. „Jälle ta tuleb oma koogikäruga,” ehmus naabritädi. „Kooke ei tohi nii palju süüa. Kookides on kalorid.” „Õige jutt,” oli naabrionu nõus. „Pealegi käsib ta muudkui luuletusi lugeda. Minule aga ei jää salmid kuidagi pähe. Tõmbame parem kardinad ette ja oleme vaikselt, ehk läheb minema.” „Ho-ho-hoo!” hüüdis tädi Maila. „Kas head lapsed on kodus?” Ent uksele ei ilmunud kedagi. Nüüd ronis tädi Maila katusele, pistis pea korstnasse ja kisas hirmsa häälega:
38