Issuu

Jaanus Paal

JAANUS PAAL (1947): „Siia on koondatud juhtumeid minu eluseikadest, mis hõlmavad nii lapseiga, nooruki tänavakaklusi, vaevalist keskkooli läbimist kui ka vanglaelu. Järgnevad heitlused KGB-ga, kahekordne väljaheitmine ülikoolist nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, emigrandi elu koos perega Karjala ANSV-s, kujunemine looduseuurijaks ning professoriks. Raamat pakub pilguheitu nõukogude aja eluolule, sotsiaalsetele ja poliitilistele suhetele. Ehk leiab lugeja siit põnevat lisa senistele teadmistele mõne tuntud isiku või sündmuse kohta või üht-teist kasulikku kas või mõne suure jama vältimiseks.”

9 789916 603284

TREPIST ÜLES, TREPIST ALLA ...

elle raamatu seltsis elad koos autoriga läbi keerulise nõukogude aja, võitled välja iseseisvasse Eestisse ning tänapäeva, 21. sajandisse. Vanema aja- ja kohatausta lisavad autori sugulaste mälestused ning perekonnakroonika.

Jaanus Paal

TREPIST ÜLES, TREPIST ALLA ...

Sisukord Alustuseks I Esimesed aastad ehk kuidas ma üldse ellu jäin II Tartus elamise algus III Esimene kool Sunnitööline Mõni sõna Erich Lukinist IV Keskkooliaeg ja esimesed kõrghariduse omandamise katsed Kohaliku tähtsusega rahvuskangelased Kaunis suveaeg Ants Piimastreik V Vangistus Armas hällipäev „Sic transit …” VI Uuesti tasapisi elutrepist ülespoole ... ja alla tagasi Pulm „Jumala tuul“ Tartu Riiklikus Ülikoolis VII Uued käänakud Tööl Tartu gaasimajanduses Tallinna rohelise vööndi metsamajandis Julgeoleku küüsis Viisnurga vari VIII Vabatahtlik emigrant Karjala ANSV-s IX Ülikooli lõpetamine X Aspirantuur

7 9 27 32 49 58 61 70 75 83 95 101 107 118 134 146 150 189 190 195 216 248 265 296 306

XI Eestis tagasi. Tooma soojaamas XII Zooloogia ja botaanika instituudis XIII Tartu ülikoolis tagasi Töine teekond looduses ja looduskaitses Olulisemad ekspeditsioonid ja välisreisid Minu poolt või minu osalusel kirjutatud/koostatud raamatud Tõlked Toimetatud raamatud Lisa Perekonnakroonika James Paali „Mälestusi ja mõtisklusi“, 2017 Vend Lembit Õde Reet Kilde tädi Laine ja ema meenutustest

315 331 349 368 369 372 373 374 375 375 383 390 394

Alustuseks

rinevatel aegadel olen paarikümne aasta kestel kirja pannud seiku oma noorusajast ja mõne neist isegi trükis avaldanud. 70. eluaasta täitumise järel otsustasin need kokku kraapida ja ajaliselt järjestada. Kuna üksnes juba varasemast ajast üles tähendatud mälestuskildude põhjal oleks kogu lugu liialt hüplik ja fragmentaarne, püüan vahekohti siin-seal täiendavate kirjapanekutega siduda. Selle ettevõtmise ajendiks on imestus, millega ma aeg-ajalt nii enda, vanemate kui ka vanavanemate elukäigule olen tagasi mõelnud, ja juba paaril korral tekkinud soov need nii palju kui võimalik kirja panduna jäädvustada, sõdimaks vastu meie aina pealiskaudsemaks muutuvale postmodernistlikule maailmatunnetusele. Siia sobib üks Bob Dylanilt pärit tsitaat, mis mulle päris hästi meeldib: „Hoolitse oma mälestuste eest, sest sa ei saa neid uuesti läbi elada“. Üks mälestuste kirjutamise kannustajaid on siiski ka minu hinge vaevav süütunne oma vanemate ja ka mitmete teiste minust hoolinute ees, kellele ma oma väärtegudega nii palju meelhärmi olen põhjustanud. Püüan siinjuures mõningaid seiku meenutada ja kirjeldada – kas või selleks, et neist oma hinges vabaks saada. Samuti tahan ma järgnevalt kirjapanduga väljendada oma tänulikkust vanemate, Taimi ning mind kriitilistel eluperioodidel toetanud inimeste – Viktor Masingu, Hans Trassi, Ants Raigi, Heino Luige ja veel mitme teisegi vastu.

Et seletada seda, kust ja kellest ma pärit olen, võtan voli kasutada lõike oma tädi Laine Sinimetsa (Pallav) kirja pandud meenutustest „Mälestusi möödunud elupäevist“, mida mõneti minu abiga on kokku keskmise raamatu jagu. Lisaks saan siin kasutada ema salvestatud mälestusi ja lelle James Paali memuaare, kes jõudis nende viimase osa mulle üle anda vaid paar nädalat enne oma lahkumist. Harilikult alustatakse mälestuste rittaseadmisel esivanemate ja päritolu tutvustamisest. Nii tegin hakatuseks minagi. Siiski, pärast seda, kui käsikirja oli lugenud paar sõpra, kes arvasid, et läbi tundmatute nimede pusimine muudab põhitekstini jõudmise ülearu vaevaliseks, otsustasin nende soovitusel selle osa viia hoopis lõppu. Lugupidamisest oma suguvõsa vastu ma seda päris ära jätta siiski ei taha.

I Esimesed aastad ehk kuidas ma üldse ellu jäin Ema ja tädi Laine mälestusi

ui mu ema Selma isaga tuttavaks sai, oli isa juba pime. „Jah, see oli juhtunud samal, 1946. aasta kevadel, kui toimus Määritsa lahing. Lembit oli ka metsavennaks, kuigi käis vahetevahel koju, Löövile, appi. Õnnetus, mille tagajärjel ta silmad kaotas, juhtus Hauka talu metsas, kus ta varjas ennast koos Leo Lokiga. Lembitu vend James õppis Tartus kommertsgümnaasiumis ja nende õde Renate (Reet) elas Löövilt kahe kilomeetri kaugusel Alatarel1,“ meenutas mu ema. „Ma nägin teda esimest korda siis, kui mul oli parajasti vaja Keemalt Restu kanti minna. Seal elas Kängsepa Olga, kelle juures õde Laine natuke õmblust oli õppinud. Me käisime Lainega seal päris sageli. Lembit oli parajasti Keemal, aga ei olnud kedagi, kes pimeda mehe tagasi koju oleks aidanud. Siis Keema Maali ütles, et noh, Selma läheb sealt nagunii mööda, tema võib su koju saata. Ma viisin ta kuni popsitareni, kus elas Rõõmu Volli oma kasuemaga. Hiljem ta käis Keemale ja Alatarele ka üksi.“ Ema võeti Löövile abitööd tegema ja ta abiellus Lembituga 25. mail 1947.

Alatare jäi Urvaste valla Koigu küla piiresse. 9

Löövil elanud vanaperenaist, Lembitu ema Almat päästis kulakuks nimetamisest Urvaste vallavanem Otto Kähr, kes ei tahtnud kellelegi halba. Uue, just enne venelaste teistkordset sissetulekut valmis saanud maja, mis oli üle õue vana majaga rööbiti, samuti vana maja otsas olnud suure küüni andis Alma (keda kutsuti Mutiks) nii-öelda vabatahtlikult ära kolhoosile. Ise kolis tagasi vanasse hoonesse, uude majja aga tuli perekond Kasepalu. Vahepeal töötas Löövil ka paar venelast. Need ei olnud kotipoisid, vaid lihtsalt näljas ja kodust ilma jäänud noored inimesed, kes palusid peavarju ja süüa ning tasusid selle eest tööga. Ega neid venelasi julgetud kaua talus pidada: keegi võis kaevata ja seda oleks peetud võõra tööjõu kasutamiseks. Aga sellal oli ümbruskonna taludes enamasti kõigil mõni hulkuja toidul, sest muidu polekski talutöid jõutud ära teha, varem olid ju abiks sulased.

Minu ilmaletulek „Löövil oli parasjagu normivilja rehepeks. Hommikul vara oli Laine viinud Lembitu õe Reedu hobusega Antsla haiglasse sünnitama. Alma jooksis mööda küla rehelisi kokku ajama, mina pidin kõik lõunased talitused toimetama ja vist tegin sellega endale liiga,“ mäletas ema. Arvestuse kohaselt pidi sünnituseni veel veidi aega olema. Hoolimata seljavalust saatis Alma noore naise Keemale, et sealt püülijahu tuua. Talgulistele taheti õhtusöögiks teha piimaklimbisuppi, sest midagi muud ei olnud pakkuda. Läbi vaeva sai seal ära käidud ja jahu toodud. Õhtul aga oli olukord selline, et Sinimetsa Arnold, kes oli rehepeksumasina masinist, pani hobuse ette ja Laine sõidutas oma õe Selma Antslasse. Reedul oli tütar sündinud kohe haiglasse jõudes ja mina sündisin järgmisel hommikul.

Laine: Oli 1947. aasta sügis Löövil. Vili oli põllult koristatud ja hommikul sõitis meie juurde viljapeksumasin. Rehepeks kestis mitu päeva, kõigil oli siis kiire ja kellelegi armu ei antud. Aga sünnitusaeg 10

jõudis kätte ja tuli ruttu tegutseda. Oli pime sügisõhtu ja ma veidi kartsin seda Antslasse sõitu; hobune oli ka natuke närviline, eriti öösel, aga jõudsime õnnelikult kohale. Kuid nüüd oli häda sellega, et ämmaemandat ei olnud kohal ja temale tuli koju järgi sõita. Lõpuks sai kõik õnnelikult korda. Järgmisel hommikul sõitsin jälle Antslasse, sest muud võimalust Selma ja lapse seisundi kohta teadmist saada ei olnud. Seekord sõitsin venelaste veomasinaga ning Urvastest oli teisigi sõitjaid. Küll need masinad haisesid! Ka vene sõduritel oli eriline vastik hais, sakslastega ei saanud võrreldagi! Õde viis mind titetuppa, kus oli voodis kaks lapsukest. Ütles: „Vaata, kas tunned õige lapse ära!“ Võtsin selle, kellel oli lõual väike lohukene, ja see oligi õige poiss. Selma tundis end noore emana hästi ja ka mina olin õnnelik. See teine titetoas näidatud laps oli Reedu tütar Eha. Tagasi Löövile läksin jalgsi, muud võimalust ei olnud. Kui Löövile jõudsin, tegi Lembit parajasti puskarit. Küsis kohe, et kuidas on, kas poiss või tüdruk. Ütlesin algul narrimisi: „Tütar!“ Selle peale ei lausunud Lembit sõnagi. Kui siis teatasin, et ikka poiss, läks Lembit põlema, ulatas mulle klaasi puskariga: „No laseme!“ Poisile pani nime Selma. Ütles, et kuna poja vanaisa nimi oli Joonas, lelle nimi on James, siis poisi nimeks võiks olla Jaanus.

Ohtlik haigus Ema: Esimesel talvel, kui sa olid vaid neljakuune, oli ilm parajasti väga külm ja meil lõppesid puud otsa. Muti lubas lapse järele vaadata ja me läksime Lembituga Sikasohu kaski lõikama, sest kaski sai ka toorelt kütta. Seal uues majas oli suures toas leso, mis läks soojaks, kui köögis pliidi all tuld tehti. Vanaema pani su paljalt leso peale pikali, lootes, et küllap sa seal soojas rahulikult püsid, ise aga läks loomi talitama ja unustas su sinna sedavõrd pikaks ajaks, et sa jahtusid maha ja jäid haigeks. Varsti oli sul hing peaaegu kinni. 11

Ema, 6-kuune mina ja tädi Laine 1948. aasta märtsis.

Urvaste kirikumõisast toodi kohale velsker, aga too ei osanud ka mingit abi anda. Alma hakkas juba heietama: „No ega sjo lats eläma ei jää, aga egä no suuri matusit küll ei piä!“ Temal endal oli kaks last väikestena ära surnud ja see nagu ei olnudki tema jaoks väga suur probleem – küll tuleb jälle mõni asemele. Arvas: „Tule iks är risti, egä ta lats eläma ei jää!“ Kuna Urvastes tollal kirikuõpetajat ei olnud, toimetas ristimist Koigu 3-klassilise kooli õpetaja Feliks Aljas, kes oli minu isa suur sõber. Tema võis küll ristimise ära toimetada, aga õnnistama pidi ikkagi kirikuõpetaja. Pärast kanti see ka kirikuraamatusse sisse ning anti kirjalik tõend. Ta oli öelnud: „Ega ma muidu ei hakkaks ristima, aga et laps on Kusta tütre oma, siis ma lähen.“ Ta julges ristimise ette võtta ainult tänu sellele, et ta mind tundis. Kui see oleks välja tulnud, oleks ta selle eest kohe oma kooliõpetaja koha kaotanud. Laine, keda küll parajasti kohal ei olnud, sai ristiemaks. Kuna poisslapsel pidi olema kaks ristiisa, siis üheks oli Johannes Alop, kes õpetaja kohale tõi, ja teiseks ristiisaks nõustus olema Metsa Julius, keda samuti ristimise ajal kohal ei olnud. < Mina isa ja emaga 1948. aastal.

VI Uuesti tasapisi elutrepist ülespoole ... ja alla tagasi

abanesin vangilaagrist 6. novembril 1968. aastal. Seega oli uuesti ülikooli astuda üritamiseni aega terve talv, kevad ja pool suvegi. Enne veel, kui jõudsin ise mingi töökoha otsimisega alustada, tegi mulle ootamatult ettepaneku pimedate õppetootmiskombinaadi direktor Nikolai Ofitserov. Ta oli koos mu isaga mitu talve kaugõppekeskkoolis õppinud ja selle ka edukalt lõpetanud. Õpetajad käisid pimedatele konsultatsioone andmas ja arvestusi vastu võtmas kombinaadi ruumides. Pärast arvestuse sooritamist oli Ofitserovil ja isal kombeks meie pool väike naps teha; õigupoolest tundis-teadis ta mind ju meie Tartu-aastate algusest peale. Tema ettepanek oli: hakaku ma kombinaadi kassapidajaks-arveametnikuks. Sellega näitas ta suurt usaldust minu aususe suhtes – hoolimata sellest, et olin äsja vabanenud vanglast, pakkus ta mulle just niisugust ametit. Minul avanes omakorda võimalus tema usaldust õigustada. Seda hästi mõistes ja hinnates võtsingi pakkumise vastu, ehkki palk oli selles ametis küllaltki kesine. Olin kombinaadi raamatupidamises ja vist ka kogu Tartu asutuste kassapidajate seas ainuke meeshing. Minu juuresolek sundis kontorinaisi tavalist klatši- ja jutuhoogu tugevasti piirama, aga üldiselt sain ma nendega hästi läbi ja kui milleski abi küsisin, ei öeldud sellest kunagi ära. Päris lõbustav oli palgapäevadel pangas raha järel käia. Üldiselt sõitis asutuse palgaraha järele kassapidaja koos autojuhi ja mõnel juhul veel ühe saatjaga. Minule kunagi 134

kedagi saatjaks ei pakutud ja sõiduautot kombinaadil ka ei olnud, kõne alla oleks tulnud vaid takso. Nii astusin ma rõõmsalt, suur seanahast portfell käe otsas, panka, mis teadupärast asub seal, kuhu praegu on paigutatud haridus- ja teadusministeerium61, ning esitasin asutuse tšeki. Tavaliselt olid pangas korraga kümmekonna või isegi enama asutuse kassiirid ning nii võttis tšekkide kontrollimine, raha hoidlast väljatoomine ja ülelugemine tubli tunni või isegi kaks. Minul aga tekkis barjääri taga askeldavate pangapreilidega sõbralik läbisaamine, nii et ooteaeg ei veninud kunagi üle poole tunni. Kui raha käes, tuli see tsehhides välja maksta, peale palgaraha ka pension. Ja kuna meie kombinaadi töötajatest oli suurem osa nägemispuude ning ka mitmesuguste muude hädadega invaliidid, oli maksmisega hoopis rohkem tegemist kui tavalistes asutustes. Lõin arvelaual palga- ja pensionisumma kokku, teatasin valjult ja selgelt, mis summaga on tegemist, ning raha peopeale maksmisel ütlesin ka seda, missuguste rahatähtedega ma maksan. Kui kogu palk oli välja makstud, tuli teha kassa aruanne. Ainult ühel korral ei saanud seda kuidagi klappima, umbes paarkümmend rubla jäi üle. See jäi nii-öelda arvele võtmata kassajäägiks. Kuna mul tuli aeg-ajalt trükkida ka mõningaid dokumente, läksin Nikolai Mülleri juurde masinakirja kursustele. Vana Müller oli koolikaaslase Mülleri Sassi isa. Temagi oli nägemise kaotanud invaliid, kunagi varem oli ta isegi pimedate kombinaati juhtinud. Tegin siis tema juures kursuse läbi ning nüüd läks masinal kirjutamine hoopis käbedamalt. Hakkasin töö juures, kui lõdvem aeg oli, tasapisi ümber trükkima luulekogumikke ja muid mind huvitavaid materjale, sest omakirjastus kogus tuure. Pearaamatupidaja asetäitja, nähes minu huvi trükkimise vastu, pakkus mulle müüa oma sõjaeelset kohverkirjutusmasinat Erika. Seda pakkumist ei lasknud ma endale kaks korda teha, sest poest oli niisuguseid kirjutusmasinaid võimatu saada. (Olgu siinkohal mainitud, et praegu

Praegu Munga 18. 135

asub see kirjutusmasin Tartu KGB kongide muuseumis, kuhu ma ta kui omakirjastuse teeneka, mitu korda julgeolekus ekspertiisis käinud abilise, juba aastate eest annetasin).

*** Kahe Tartust ära oldud aasta jooksul oli seltskonnaelus toimunud suur muutus. Vanadest sõpradest jätkus läbikäimine eeskätt Kalle Elleri ning klassivendade Jüri Adamsi ja Jaan Undiga. Tempo kohviku asemel oli vahepeal kujunenud peamiseks suhtlemispaigaks ülikooli vana kohvik. Seetõttu sattusin nüüd peamiselt filoloogiat või ajalugu õppivate tudengite seltskonda, kus valitses hipiliku järellainetusena boheemitsev elustiil. Toimusid hoogsad luuleõhtud. Seltskonna üheks keskseks kujuks oli Jaan Isotamm (luuletajanimega Johnny B) – aasta või poole eest vanglast lahti saanud poliitvang ja karuselt mörisev luuletaja. Tõusuteel oli ametlikke kirjastamisvõimalusi eirav omakirjastus ja tasapisi hakkas käest kätte levima üha rohkem illegaalset poliitilist kirjandust. Jaani ja Kalle eestvõttel oli 1968. aastal ilmunud esimene omakirjastuslik luulealmanahh „Marm“ ja sellele kavatseti järge. Praha kevade sündmused olid alles värsked ning sealt oli noortesse valgunud senisele passiivsele poliitilisele vastupanule lisaks julgust ja ettevõtlikkust poliitilisi seisukohti juba selgemalt sõnastada ja levitada. Peale Johnny B olid seltskonda ilmunud veel kaks temaga samal ajal poliitilistena vangilaagris kinni olnud noormeest – Valdur Raudvassar ja Enn Tarto –, kes mõlemad õppisid ülikooli kaugõppeosakonnas eesti filoloogiat. Nad olid mõlemad väga head suhtlejad ning nende ümber koondus tasapisi teravama poliitilise meelsusega noorte ring. Illegaalsest kirjandusest, mida usaldatavate sõprade-tuttavate seas käest kätte levitati, oli tollal kindlasti märkimisväärseimaks venekeelne „Jooksvate sündmuste kroonika“, mis pärines vene dissidentide ringkonnast ning milles esitati ülevaateid Nõukogude Liidus toimuvatest poliitilistest repressioonidest ja kohtuprotsessidest. Olulisematest raamatutest on mul meeles Anatoli Martšenko „Minu tunnistused“ ja Milovan 136

Djilasi „Uus klass“. Viimase kohta on näiteks Ott Raun märkinud62, et selle „lugemise järel ei mõjunud marksism-leninism isegi enam mitte paroodiana ja elamine brežnevlikus N. Liidus muutus hiina piinaks“. Lühematest poliitilistest tekstidest on päris hästi meeles Praha kevade käigus tšehhide poolt ringlusse lastud pamflett „Kaks tuhat sõna“. Suure osa moodustas ka Eesti ajalugu käsitlev kirjandus – nii sõjaeelne kui ka hiljem välismaal avaldatu. Sel ajal hakkas valmima ka uusi kodumaal kirjutatud poliitilisajaloolisi analüüse ning ülevaateid. Neist üks sisukamaid ja võimsamaid oli Valdur Raudvassari kirjutatud essee „Kuhu lähed, eesti rahvas? (Kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“. Kes suutis ja julges, püüdis neid materjale kirjutusmasinal paljundada. Sellega tegelesin päris agarasti minagi. Valdur ja Enn õpetasid seejuures paljude näidete toel, kuidas võimude poolt keelatud materjalidega ringi käia ja poliitilist tegevust niimoodi korraldada, et julgeolekutöötajail ei oleks seda võimalik jälgida või vähemalt saaks vältida otsest kriminaalkorras süüdimõistmist. Väga kasulikuks ja õpetlikuks lugemiseks oli siinjuures Aleksandr JesseninVolpini koostatud „Juriidiline meelespea neile, kel seisab ees ülekuulamine“. Alustasin Jüri Adamsiga koos selle tõlkimist eesti keelde, aga alustamisega minu osalus siinjuures ka piirdus. Keeruka tõlke ning paragrahvide vastavusse seadmise ENSV kriminaal- ja kriminaalprotsessi koodeksitega tegi ära Jüri. Ennu juures katlamajas, Johnny B juures valvuriputkas ja Valduri kodus Võrumaal, kauni Kütioru otsas asuvas Noodaskülas oli pea kogu aeg noori liikumas ning nende pajatusi ja elutarkust kuulamas. Kuna nad kõik kolm olid ka hea huumorisoonega ja kõige nõukoguliku suhtes teravalt iroonilised, polnud nende juures kellelgi kunagi igav. Järk-järgult hakkas nende ümber sagiv seltskond vastavalt inimeste teotahtele, julgusele ja usaldatavusele diferentseeruma. Konkreetseid tegevuskavu arutati konspiratsiooni ja julgeolekut silmas pidades kitsalt vaid nendesse kaasatud

http://www.sirp.ee/archive/2000/07.04.00/Sots/sots1-5.html 137

inimestega, laiemale tutvusringkonnale jagati üldisemat infot. Samas ei olnud meie vahel mingit alluvusseost, kogu tegevus oli kedagi millekski kohustamata vabatahtlik, suhted põhinesid usaldusel ning poliitvangistuses viibinud meeste autoriteedil. Kalle kaebas mulle, et „Marmile“ ei saa kuidagi järge tehtud, sest toimetuse moodustavad boheemlased, kes ei suuda praktilise tegevusega kuidagi hakkama saada. Selle peale arvasin mina, et ei näe siin mingeid erilisi raskusi ja võin nende asemel järgmise luulealmanahhi ise kokku panna. Tutvusi noorte poeetide seas oli tolleks ajaks juba minulgi piisavalt. Ja nii ma siis küsisin-kogusingi paari nädalaga almanahhi jaoks piisava kaastöö kokku. Pealkirja – „Õitsev tuul“, mis oli üks „Kamikaze“ tõlkevõimalusi –, mõtlesime Kalle ja Peeter Ilusaga välja viimase kodus. Kuna eesmärk oli almanahh välja anda „Marmi“ eeskujul poollegaalselt, arvasime, et sellel võiks oma näiliselt legaalseid kavatsusi rõhutades märkida ka koostajate nimed. Silmas pidades seda, et mina tahtsin eeloleval suvel ilma komplikatsioone kuhjamata ülikooli astuda, otsustasime minu nime asemel ühe toimetajana märkida hoopis Peetri tollase naise Tamara Ilusa nime. Tegin valmis almanahhi maketi ning jagasin kogutud kaastöö kolme kuni viie lehekülje kaupa paljundamiseks laiali tuttavate abivalmis neidude vahel, kel oli töö juures kirjutusmasinaga tegemist. Iga lehekülge paljundati vist 15 korda, seega valmistati 75 koopiat, ehkki ringles legend, mille järgi polevat vähem kui 50 eksemplaris paljundatavate trükiste puhul vaja Glavliti63 luba taotleda. Endel Soonsein valmistas illustratsioonide jaoks linoollõikes klišeed, millest äratõmmete tegemiseks kasutasime trükipressina meie köögis minu ema pesumasina peal olevaid rullikuid. Kohe üle tänava loomakliiniku majadekobaras elav vana sõber Aavo viis mu kokku samas majas elava tädiga, kes töötas Kastani tänava trükikojas ja oli nõus almanahhide kaaned seal masinal ära valtsima ning trükised kenasti kokku klammerdama. Kui hiljem

138

Üleliiduline tsensuuriametkond, tegutses Eesti NSV-s kuni 1990. aastani.

julgeolekus küsiti, kuidas see töö on tehtud, siis seletasin muidugi, et kõik on kodune käsitöö. „Marmi“ levitamise kogemuste põhjal koostasime nimekirja, kellele almanahhi jagada, ja nii see ilma peale läks. Omakirjastuslike luulealmanahhide sotsiaalsest ja ühiskondlikust taustast, samuti nendega seotud inimestest on põhjaliku ülevaate avaldanud Kersti ja Marja Unt raamatus „Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis“ (Varrak, 2012).

*** 1969. aasta suvel tegin uuesti ülikooli sisseastumiseksamid, aga mitte enam arstiteaduskonda, vaid hoopiski bioloogia erialale. Sellega seoses tuli teha ka bioloogiaeksam. Bioloogia oli keskkooli õppekavasse lisandunud alles aasta-kaks tagasi ja mul ei olnud sellest vähimatki aimu. Aga just kevadel oli ilmunud ülikoolidele mõeldud botaanikaõpiku esimene osa, milles käsitleti ka rakkude ehitust ja geneetika aluseid, ning see sobis eksamiks õppimiseks väga hästi. Profileerivate ainete eksamid tegin kõik maksimaalsele hindele, ainult kirjandi eest sain nelja, aga selleks ma ka kuidagi ei valmistunud – läksin lihtsalt vaba teema peale välja, pealegi oli see eksam vaja lihtsalt rahuldaval tasemel ära teha. Ootamatult sai minust ka kursusevanem. Mingit valimist kursuse poolt ma selle staatuse saamisel ei mäleta, minu arust oli selle taga peamiselt dekanaadi soovitus. Küllap olin oma elukäigu ja ehk ka sisseastumise järel peetud vestluse põhjal silma jäänud. Pidanud nõu oma poliitikahuviliste sõpradega, otsustasin taastada ka oma leninlikku komsomoli kuuluvuse. Formaalselt poleks seda vist vaja olnudki, sest ma polnud saanud mingit teadet selle kohta, et mind oleks komsomolist, kuhu ma keskkooli üheksandas klassis pärast intensiivset pressingut lõpuks astusin, seoses vangistusega välja arvatud. Ehkki ülikooli komsomolielus olid Praha kevadele järgnenud kõrghetked juba osaliselt möödas, jätkus selles veel piisavalt aktiivsust ning protestivaimu. Arvasin, et seda tuleks ära kasutada ja selle turgutamiseks ka endal kaasa lüüa. Teatasin oma soovist komsomolikomitee sekretärile Sirje Endrele 139

ja peagi seisin komitee ees. Meie teaduskonda esindasid selles kuulsa Rajaca64 liikmed Rein Tenson ja Arne Vaik. Ütlesin, et hindan komitee tegevust ülikooli komsomolielu juhtimisel ning olen teadlik nende püüetest seda elavdada ja laiendada kriitilist suhtumist ühiskonnas valitsevate tobeduste suhtes. Tahan selles kaasa lüüa ja seepärast taotlen enda komsomoli ennistamist. Komisjon toetas mu taotlust ilma ühegi vastuväiteta ning nii sai minust teist korda kommunistlik noor. Õpingute algul kavatsesin spetsialiseeruda populaarsust koguvale geneetikale, aga geneetikakursus oli õppekavas siiski alles kolmandal aastal ja selleks ajaks olin ma – paljuski vana sõbra Kalle mõjul – meelt muutnud. Nimelt tahtsin ma omandatud bioloogiliste teadmiste toel rohkem maailma näha, st ekspeditsioonidele minna, elada välitingimustes, ronida seljakotiga mägedes ja läbi metsade … Niisugune soov ei sobinud kuidagi kokku geneetikute tööga. Tollal tegutses teaduskonnas aktiivselt botaanikaring ning mitmed selle liikmed olid kuulsust kogunud oma retkedega Venemaale. Nendega peetud vestluste ja usutluste põhjal otsustasin geneetika asemel valida hoopiski botaanika, mille vastu mul varem mingit erilist huvi ei olnud. Valiku tegemisel oli küllaltki tähtis aspekt botaanika tihe põimitus looduskaitsega. Viimane köitis mind kohe ülikooli algusest peale kui üks servapidi rahvusliku poliitilise vastupanuga seotud tegevusi, mida ka võimud olid teataval määral sunnitud aktsepteerima. Üksnes looduskaitsele ei olnud tollal Eesti kõrgkoolides võimalik spetsialiseeruda. Et botaanika kõrval saada põhjalikumat ettevalmistust looduskaitse alal, läksin kolmandal kursusel metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitsevalitsuse juhataja Heino Luige jutule. Kuulanud mind ära, võttis ta mu käekõrvale ja viis minister Heino Tedre kabinetti. Esitasin ka ministrile lühidalt oma palve,

140

Alates 1966. aastast tegutsenud, peamiselt bioloogia- ja geograafiatudengitest koosnev ansambel.

et ministeerium toetaks minu soovi jätkata Tartu ülikoolis põhjalikumaid õpinguid looduskaitse vallas. Nii koostatigi ministeeriumis kiri, milles paluti üliõpilane Paalile võimaldada õppimist talle koostatud looduskaitselise suunitlusega eriprogrammi alusel. Kateedrijuhatajal professor Hans Trassil ega ka professor Viktor Masingul ei olnud midagi selle vastu. Nii pandigi mulle botaanika õppekava raames kokku eriprogramm, milles osa erialaseid aineid oli asendatud rohkem looduskaitsega seonduvatega. Muidugi hakkasin osa võtma ka ülikoolis populaarse looduskaitseringi tegevusest.

*** 1970. aasta kevadel pani Jüri Adams kokku uue luulealmanahhi „Kurekell“, mina aga teise „Kamikaze“, kus autoriteks olid Kalle Eller ja Peep Ilmet (Gorinov). Peebuga polnud ma isiklikult üldse tuttavgi; ta oli sel ajal sõjaväes. Keegi soovitas mul temalt almanahhi jaoks luuletusi küsida ja andis ka postiaadressi. Kirjutasin talle ja seletasin, millise suunitlusega almanahhi ma tahan koostada, ning peagi hakkaski tema käest vastuseks robinal saabuma sõjakat vaimu kandvaid värsse. Mina lisasin tiitellehele segaduse tekitamiseks pühenduse kommunistlikule revolutsionäärile ning sissivõitlejale Che Guevarale. Tehniliselt tegime almanahhi valmis eelmisega samal viisil, kuid siiditrükis illustratsioonide autor oli nüüd Eduard Molok, Leelo Tungla endine abikaasa. Tema rändas üldiselt suurema osa ajast geoloogidega mööda Venemaad, aeg-ajalt põikas ka Eestisse. Umbes sel ajal ostsime Kallega 150 rubla eest kahe peale Kütioru lähedale väikse popsitare. Selles tarekeses sai tudengiajal rohkesti õlut pruugitud, kõvasti lauldud ja vägevaid „manöövreid“ korraldatud. Hiljem kasutas Jüri Adams seda ka illegaalse poliitilise kroonika trükimasinal paljundamise paigana. Esimene ülikooliaasta möödus edukalt, sain mõlemal semestril kõrgendatud stipendiumi. Siiski häiris ühte eksamisessiooni kutse 141

kohtusse, kus pidin olema tunnistajaks Piipaneni süüasjas65. Ent suve lõpu poole sadasid mulle koju sisse julgeolekutöötajad ning korraldasid korteris põhjaliku läbiotsimise. See oli minu esimene kokkupuude selle kurikuulsa asutuse esindajatega, kui lapsepõlves pärast naabripoisi surmasaamist toimunud ülekuulamisvestlus välja arvata. Olin julgeolekuga suhtlemiseks üldjoontes valmis. Sellega sundis arvestama kas või almanahhide kirjastamine, aga veelgi enam tihe suhtlus Ennu ja Valduriga, sest eks neil ja nende ümber liikuvatel inimestel hoidis julgeolek võimaluse korral nagunii silma peal. Olin kodust juba tükk aega taÕlle väljavalamisel on parajasti gasi ära viinud nii-öelda keelaabiks Peep Gorinov (Ilmet). tud raamatud ja muidugi kõik illegaalsed poliitilised materjalid. Seega ei olnud läbiotsijatel kuigi suurt saaki, kuid paki almanahhe said nad küll kaasa võtta ja ka mu kirjutusmasin Erika viidi esimest korda ekspertiisi. Arvasingi algul, et läbiotsimine on korraldatud seoses almanahhide kirjastamisega, kuid üllatusena selgus, et selle põhjuseks oli hoopis endise kaasvangi Villu Saartsi poliitiline kriminaalasi: ta oli hakanud organiseerima illegaalset vastupanurühma ja sellega kiiresti vahele jäänud.

142

Paal, J. „Viisnurga vari“. – Vikerkaar, 1992, nr 2, lk 77–84.

Sügisene õunakoristus Kütiorus Peep Gorinovi ja Heigo Viirasega. Peep tassib õunakasti, Heigo on peidus tema taga. Mina olen vastupanust hoolimata kinni püüdnud kursuseõe Rutt Lukksepa (nüüd Tuvike).

Kütiorus oli ka endise poliitvangi maalikunstnik Valdur Ohaka suvekodu-ateljee. Oleme Aino ja Valdur Raudvassariga tema juures järjekordselt juttu puhumas. 143

Jaanus Paal

9 789916 603284

TREPIST ÜLES, TREPIST ALLA ...

Jaanus Paal

TREPIST ÜLES, TREPIST ALLA ...