Issuu

Marek Wnuk, Ulyana Dolyniak

TÖÖ TRAUMEERITUD lAsTEgA Marek Wnuk, Ulyana Dolyniak

Praktilised juhised õpetajatele, hooldusperedele ja lapsendajatele TÖÖ TRAUMEERITUD

lastega

PRAKTILISED JUHISED ÕPETAJATELE, HOOLDUSPEREDELE JA LAPSENDAJATELE

Mitte ühtegi osa sellest raamatust ei tohi paljundada, välja arvatud lühikesed tsitaadid, mis avaldatakse retsensioonides ja arvustustes. Informatsiooni saamiseks pöörduge MTÜ Igale Lapsele Pere poole. Tõlkinud Elen Kinnep Sisu toimetanud Jane Snaith, Elen Kinnep Keeleline korrektuur Margit Raias, Elen Kinnep Kaanefoto Jane Snaith Küljendanud Janek Saareoja Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas Kõik õigused kaitstud. © MTÜ Igale Lapsele Pere Tallinn 2018 www.kasupered.ee info@kasupered.ee

ISBN 978-9949-9975-2-7

Sisukord

SISSEJUHATUS.......................................................................................................7

Esimene osa. TRAUMA....................................................... 9 MIS ON TRAUMA?.............................................................................................. 10 TRAUMA NEUROBIOLOOGIA........................................................................ 14 TUNNETUSPROTSESS....................................................................................... 18 OHTLIK OLUKORD............................................................................................. 21 TRAUMAT PÕHJUSTAVAD OLUKORRAD................................................... 24 TRAUMA MÕJUD............................................................................................... 27 TRAUMEERIVAD VEENDUMUSED................................................................ 30

Teine osa. ASENDUSHOOLDUS....................................... 35 HOOLDUSPERE/LAPSENDAJAPERE VÕI ASENDUSKODU?............... 36 KOHANEMISFAAS.............................................................................................. 38 PROJEKTSIOON EHK TUNNETE ÜLEKANDMINE.................................... 40 KAITSEMEHHANISMID..................................................................................... 42 TRAUMEERITUD LASTE VAJADUSED......................................................... 49 TURVALINE KESKKOND................................................................................... 51 DISTSIPLIIN TURVALISES KESKKONNAS................................................... 55 KIINDUMUSSUHE............................................................................................... 59 KORRIGEERIV KIINDUMUSSUHE ASENDUSHOOLDUSE KONTEKSTIS............................................................ 65 ENESEKINDLUS................................................................................................... 68

HOOLDAJA/KASUVANEMAD........................................................................ 74 SOTSIAALPEDAGOOGILINE DIAGNOSTIKA JA INDIVIDUAALSE JUHTUMIPLAANI KOOSTAMINE................................. 87 RUSLANA LUGU.................................................................................................. 98

KOLMAS OSA. ASUTUSE VÕI PERE ANALÜÜS................ 109 NELJAS OSA. PRAKTILISI MATERJALE TÖÖKS LASTEGA........................................ 121 SEIKLUSPEDAGOOGIKA................................................................................123 TÖÖ LASTE ELULUGUDEGA.........................................................................127 PRAKTILISED HARJUTUSED.........................................................................135

SÕNASTIK...........................................................................................................154 SOOVITUSLIK KIRJANDUS............................................................................158

Sisukord

SEE RAAMAT KIRJELDAB TÕESTISÜNDINUD LUGUSID. ASJAOSALISTE NIMED JA MÕNED NENDE ELU PUUDUTAVAD DETAILID ON MUUDETUD. KÕIK FOTOD ON ILLUSTRATIIVSED JA NEIL PUUDUB RAAMATUS KIRJELDATUD LASTEGA IGASUGUNE SEOS.

SISSEJUHATUS

SISSEJUHATUS Oli imeline augustipäev. Istusime päikeselisel aasal, meie ees avanes vaade Ukraina Karpaatide tippudele. Meie kõrval lasus hiigelsuur raskete seljakottide kuhi meie matkavarustusega. Olime teel Petrose ja Goverla mägede poole. Oli meie neljapäevase seikluse teine päev. Pikast matkast väsinud lapsed olid täitnud oma veepudelid mäejalamil voolavast jõest ja kustutasid nüüd janu. Kümme last, meie endistele tänavalastele, orbudele ja koduvägivalla ohvritele mõeldud lastekeskuse elanikud. Igaüks neist oli läbi elanud põrgu ja kandis minevikus saadud arme... Kümme last ja kümme lugu, mis on oma põhiolemuselt samad: nende elukogemus oli jätnud neile sügavad hingelised ja psühholoogilised haavad, mida meie nimetame traumaks. Nii me seal istusime, lapsed ja õpetajad koos, sellel aasal, nautides päikesepaistet ja väikest hingetõmbepausi, mille järel tõusime, aitasime üksteisel rasked kotid selga vinnata ja liikusime edasi oma eesmärgi poole. Meie matk on hea kujund, millega kirjeldada seda, kuidas hing traumast paraneb. See on raske nagu ülesmäge matkaminegi. Koorem, mida lapsed kannavad, ei ole kerge, aga kui rajal püsida, jätkates edasiminemist, siis on eesmärk kindlasti saavutatav – hea, rahuldustpakkuv ja rõõmutoov elu. See raamat räägib traumast ülesaamise teekonnast, avab läbielatud sündmuste tagajärgi, selgitab õpetaja või kasuvanemate rolli lapse taastumise protsessis ja tutvustab selgeid, praktilisi viise, kuidas töötada lastega hoolekandeasutustes või keskkonnas, mis asendab perekonda. Raamat pakub esmast informatsiooni, mis on vajalik igale täiskasvanule, kes hoolib hüljatud laste saatusest. 7

SISSEJUHATUS

Esimene osa

TRAUMA

MIS ON TRAUMA? Liialdamata võib öelda, et lapsed ja noored, kes elavad asenduskodudes või kasuperedes, on traumeeritud. Ainuüksi see fakt, et nad ei ole enam oma bioloogiliste vanemate eestkoste all, näitab, et nende elu on olnud raske. Trauma tähendab “haava”; see võib olla nii füüsiline kui ka psüühiline (Hantke, 2012). Traumad, mida inimesed üle elavad, võib jagada kahte tüüpi: ühekordne trauma (esimene tüüp) on mingi sellise sündmuse tagajärg, mis juhtub ootamatult ja vaid ühe korra, näiteks õnnetus, armastatud inimese surm või looduskatastroof (maavärin, üleujutus). Teist tüüpi trauma – komplekstrauma – on põhjustanud inimesed, sageli lähedased ja olulised inimesed. Teise tüüpi kuuluvad traumaatilised sündmused on korduvad, kestes mõnikord mitmeid kuid või isegi aastaid (Scherwath, 2012). Esimest tüüpi traumaga lapsi kohtab kasuperedes või asenduskodudes väga harva. Kõige sagedamini satuvad asendushooldusele lapsed, kes on olnud vanemate või hooldajate vägivalla ja hülgamise ohvrid (Gahleitner, 2012). Kas mõni neist lugudest kõlab tuttavalt? Nikita. Nikita kasvas üles alkohoolikute perekonnas. Ta teadis juba sünnist saati, mida tähendab isa raev: teda peksti iga üleastumise eest. Mõnikord rihmaga, mõnikord juhtmega. Purjuspäi hakkas isa lapsi käte ja jalgadega pekstes “kasvatama”. Ema ei suutnud olukorda muuta, sest iga kord, kui ta püüdis oma lapsi kaitsta, sai ta ka ise mehe käest peksa. Kogu Nikita keha, nägu kaasa arvatud, oli kaetud sinikatega. Oma väljanägemist häbenedes lõpetas ta koolis käimise. Poisi riietus oli räpane ja narmendav. Laps kannatas elementaarse hügieeni puudumise tõttu. Alles siis, kui Nikita jõudis kolmandasse klassi, pööras kooli juhtkond talle tähelepanu, kuna ta puudus tundidest. Sotsiaalhoolekandeteenistus asus tegutsema ja saatis ta asenduskodusse. 10

MIS ON TRAUMA?

Füüsiline vägivald, mille all Nikita kannatas, on üks levinumaid vägivalla vorme. Enamik lapsi, kes elavad asenduskodudes, on kannatanud peksmise ja füüsilise alanduse all. Mõnikord oli see osa vanemate kasvatusviisist, aga aeg-ajalt ka karistus halbade hinnete ning sõnakuulmatuse eest. Kõige sagedamini peksid vanemad oma lapsi vihapursete ja raevu ajel, mida põhjustas nende õlul lasuv vastutuse koorem, milleks nad valmis ei olnud ja millega vanemad muul moel ei suutnud hakkama saada (Egle, 2005). Anna. Anna kuulis sageli oma kasuisalt solvavaid märkusi: “Sa oled samasugune prostituut nagu su ema! … Kao siit minema! … Sa oled loll lehm!”. Väikseimagi eksimuse eest pidi ta “koerakuuti” minema, mis tähendas laua all istumist. Kui kasuisa tahtis, pidi tüdruk koera moodi häälitsema ja isegi põrandalt sööma ning seal magama. Anna juhtum on näide psühholoogilisest vägivallast, mis hõlmab selliseid väärkohtlemise vorme nagu solvangud, alandamine ja terroriseerimine. Mõnikord suletakse lapsi pimedasse tuppa ja jäetakse ihuüksi. Laste õlgadele laotakse süükoorem täiskasvanute ebaõnne eest, nad kuulevad pidevalt, et nad on rumalad, inetud, kasutud ja halvad. Psühholoogilise vägivallaga kaasneb sageli ka füüsiline vägivald (Egle, 2005). Andrei. Andrei ema oli prostituut ja narkomaan. Lapsepõlves jäeti poiss päevadeks üksinda koju. Tema tuharad olid põletiku tõttu pidevalt punased, sest keegi ei vahetanud tal mähkmeid. Andrei oli sageli näljane ja janune; korter oli külm ja pime ning seda ei koristatud peaaegu kunagi. Laps hakkas kõndima alles kolmandal eluaastal ning kulus veel aasta, enne kui ta rääkima hakkas. Neljaselt eemaldati ta perest ja saadeti asenduskodusse. Hooletusse jätmine on levinuim laste vastu suunatud vägivalla vorm. Vanemad või hooldajad ei paku hooletusse jäetud lastele piisavalt vajalikku tähelepanu ja hoolitsust. Sageli on sellised lapsed jäetud omapäi – sooja, toidu ja positiivse füüsilise kontaktita. Nende põhivajaduste rahuldamine on väga kesine ning vajaduste 11

TRAUMA

ebapiisav täitmine tekitab lastes surmahirmu. Armastuse, visuaalse, akustilise ja intellektuaalse stiimuli ning positiivse puudutuse puudumine mõjutab negatiivselt paljude aju osade arengut, mis on seotud lapse isiksuse kujunemisega (Reddemann, 2008). Ženja. Peale lahutust kolis Ženja ema kokku uue elukaaslasega. Sel ajal, kui naine oli tööl, vägistas ta elukaaslane kodus naise 13-aastast tütart. Mees käskis tüdrukul sellest vaikida, ähvardades ta mittekuuletumise korral tappa. Vägistamised kestsid kolm aastat kuni ajani, mil Ženja sai 16-aastaseks ja jooksis kodust ära. Ženja juhtum on näide laste seksuaalsest väärkohtlemisest. Seksuaalne väärkohtlemine ei tähenda ainult sugulist vahekorda; seda esineb ka siis, kui lapsi sunnitakse või veendakse osalema ükskõik millistes seksuaalsetes tegevustes, kui nende intiimseid kehaosi katsutakse või sunnitakse neid teiste inimeste intiimseid kehaosi katsuma, ja samuti siis, kui täiskasvanud räägivad neile seksist sellisel moel, mis on lapse vanust arvestades ebasobiv. Lastele pornograafia näitamine ja seksuaalaktide pealt vaatama sundimine on samuti seksuaalne väärkohtlemine (Egle, 2005). Paša ja Ljuda. Paša ja Ljuda vanemad kolisid võõrtöölistena Itaaliasse. Laste eest hoolitsemine jäi vanaema ülesandeks. Alguses saatsid vanemad neile kirju, kingitusi ja helistasid, kuid järk-järgult jäi seda vähemaks. Kaks aastat hiljem vanaema haigestus ja tal oli raske laste eest hoolt kanda. Ljuda ei läinud enam kooli, sest ta pidi oma noorema venna eest hoolitsema. Kooli personal märkas seda ja lapsed võeti perest ära ning saadeti asenduskodusse. Üsna sageli alahinnatakse seda, kui kahjulikult mõjutab last vanemate eemalviibimine. Vanemate surm või lahutus jätab lastesse väga sügavad emotsionaalsed haavad ja süütunde. Sageli mõtlevad lapsed, et juhtunus on süüdi nemad ja nende käitumine. Samamoodi seavad välismaale elatist teenima läinud vanemad ohtu oma järeltulijate täisväärtusliku psühholoogilise arengu, kui jätavad oma lapsed ilma hoolest ja tähelepanust. 12

MIS ON TRAUMA?

Traumeeritud laste tragöödia tuleneb sellest, et nad ei saanud täiskasvanutelt vajaliku perioodi jooksul kaitset või tähelepanu. Veelgi enam, väga sageli on just lapsevanemad, kes peaksid lapsi kaitsma, ise lastele tõsiste füüsiliste, psühholoogiliste ja hingeliste haavade põhjustajad. Sageli kogevad lapsed ühekorraga erinevaid vägivalla vorme.

Järgmises osas saame teada, mis toimub lastega, kes kogevad traumeerivaid sündmusi.

TRAUMA

TRAUMA NEUROBIOLOOGIA

MIS TOIMUB PEAS? Traumeeritud lapsi on lihtsam mõista, kui sa saad aru, mis nende ajus toimub. Tänu uusimatele neurobioloogilistele uurimustele saame vaadelda protsesse, mis tekivad trauma ja stressi tagajärjel. Alustuseks vaatleme aju struktuuri lihtsustatud pilti (Gassner, 2007).

AJU STRUKTUUR

AJUKOOR LIMBILINE SÜSTEEM AJUTÜVI

- Ajutüvi on peamine aju osa, mis juhib organismi baasfunktsioone. See toetab kõiki elutähtsaid protsesse: hingamist, kehatemperatuuri, pulssi ja vererõhku. Seda nimetatakse ka roomaja ajuks, kuna see aju osa on olemas kõikidel elusorganismidel. See aju osa hõlmab tingimatuid reflekse: näiteks tõmbame käe tagasi, kui puudutame midagi kuuma (Hantke, 2012). Ajutüves on salvestatud inimese ohusituatsioonis käitumise automaatsed reaktsioonid: võitle või põgene.

TRAUMA

Inimese aju keskmes on limbiline süsteem, mis vastutab meie emotsioonide eest. See osa asub ajutüve kohal. Limbilises süsteemis asuvad amügdala ja hipokampus. Hipokampuse funktsiooni võib võrrelda raamatukogutöötajaga, kes kataloogib raamatuid. TAALAMUS

AJUKOOR Hipokampus

AMÜGDALA

AJUTÜVI Nagu raamatukoguhoidja selgitab välja, millisele riiulile mingi raamat läheb, nii määrab hipokampus ära selle, kus mingi informatsioon ajus registreeritakse (Hantke, 2012). Väliskeskkonnast tuleva informatsiooni (läbi visuaalsete, taktiilsete või auditiivsete kanalite) suunamist, kuna see on oluline meie teadvuse jaoks, juhib taalamus. Taalamus on otsekui omamoodi filter. Juhul kui olukord, millest inimene end leiab, tundub organismi jaoks oluline, siis informatsioon edastatakse ajukoorde ja see muutub teadvustatuks. Seepärast kutsutaksegi taalamust mõnikord “väravaks teadvusesse”. Kui aga olukord, kus inimene on, tundub ohtlik, siis taalamus saadab informatsiooni otse mandelkehasse (Hantke, 2012).

TRAUMA NEUROBIOLOOGIA

Mandelkeha ehk amügdala formeerib ja reguleerib emotsioone. See on piirkond, kus tekib hirm, mistõttu kutsutakse seda ka häirekeskuseks või “paanikanupuks”. Ohu korral saadab amügdala impulsi ajutüvve, mis käivitab kohe kaitsvad reaktsioonid: põgenemise või võitlemise. - Ajukoor on aju välimine osa, mis vastutab arusaamise, ratsionaalse mõtlemise, informatsiooni analüüsimise ja otsuste tegemise eest. Informatsioon ja elamused registreeritakse ajukoores, aga seal kujuneb ka mälu. Seda võib võrrelda orkestri dirigendiga, kes juhatab muusikute mängu (Hantke, 2012).

Kõik meie organismi teadlikud protsessid toimuvad ajukoores.

TRAUMA

TUNNETUSPROTSESS

Inimese aju on pidevas muutumises. Kui omandame uut informatsiooni, saame uusi kogemusi, õpime uusi oskusi ja töötame välja probleemide lahendamiseks strateegiaid, siis suureneb ajus sünapside – ajurakkude omavaheliste ühenduste – arv ja muutuvad nende omadused. Lapse ja täiskasvanu ajus on praktiliselt samasugune arv neuroneid: umbes 100 miljardit. Siiski ei määra aju potentsiaali mitte ajurakkude, vaid nendevaheliste ühenduste hulk. Üks neuron võib olla teiste neuronitega ühendatud läbi 10 000 sünapsi ja nende koguarv täiskasvanu ajus ületab ühte triljonit. Neurobioloogilisest vaatenurgast konverteeritakse ajus kõik tähendusrikkad kogemused (informatsioon) elektrilisteks impulssideks. Ajurakud saavad neid impulsse luua, töödelda, saata ja vastu võtta. Impulsid lähevad teistesse neuronitesse sünapside kaudu neurotransmitteriteks nimetatavate biokeemiliste ainete abil. Kui impulsse on palju, siis tekib palju närviühendusi ja need muutuvad mitmekesisemaks. Informatsiooni antakse edasi kiiremini ja efektiivsemalt. Kui impulsse on vähe või puuduvad need üldse, siis neuronitevaheline infovahetus on lihtsustatud ja ühenduste arv väheneb. Siit võime järeldada, et ühe ja sama informatsiooni või kogemuse kordumine tugevdab seoseid, samas kui korduste vähesus põhjustab selle unustamise (Gassner, 2007). Aju arengu stimuleerimiseks peame pidevalt kogemust rikastama, pakkuma uut informatsiooni ja seda kordama. Efektiivne viis uute närviühenduste loomiseks on ka vaatlemine ja teiste jäljendamine. Nii õpivad lapsed näiteks kõndima ja rääkima. Piltlikult öeldes võib tunnetusprotsessi võrrelda uue tee rajamisega džunglisse. Mida sagedamini hakkavad inimesed mööda seda rada kõndima, seda laiemaks see muutub ja seda vähem takistusi teel on, nii et liikumine muutub järjest kiiremaks. 19

TRAUMA

Tunnetusprotsessi mõistmine seab meid töös trauma raviga silmitsi konkreetse ülesandega: koondada suur hulk korrigeerivaid positiivseid kogemusi, samal ajal traumaatilisi faktoreid kaasamata. Aju plastilisus, st pidev närviühenduste ehitamise, tugevdamise või nõrgestamise protsess annab meile lootust, et saame asendada lapse mällu salvestunud traumaatilised mälestused uute, positiivsete kogemustega.