Ainus neli korda ametisse valitud USA president ajaloos.
USA kindralist sõjakangelane, kellest hiljem sai ka riigi president.
Üks XX sajandi suurimaid mõrtsukaid, kes ei hoolinud ka mitte omadest.
USA kindral, kelle allkiri seisab II maailmasõja lõpetanud Jaapani kapitulatsiooniaktil.
Suurbritannia tähtsaim riigimees II maailmasõja aegadest.
Vastuoluline Nõukogude väejuht, kes ei hoolinud elavatest, saates vajadusel terveid väeüksusi kindlasse surma.
Saksamaa diktaatorlik valitseja, kes on läinud ajalukku II maailmasõja vallapäästjana.
Briti feldmarssal, kes on läinud ajalukku nii võidetud lahingute kui riiaka ja väljakannatamatu iseloomuga.
Itaalia vastuoluline riigitegelane, kes tõi meie leksikasse sõna „fašism“.
USA kindral, kelle värvikat isiksust ja edu väejuhina varjutasid kohati tema vastolulised ja solvavad avalikud väljaütlemised.
Viimane Jaapani keiser, keda austati elava jumalana.
Legendaarne „Kõrberebane“ oli ka vastaste hinnagul Saksamaa üks võimekamaid väejuhte II maailmasõjas.
Kirju elusaatusega marssalit peavad meie põhjanaabrid kõigi aegade suurimaks soomlaseks.
Täna on Ungari merepiirita riik, ent II maailmasõja ajal mitte ja nii oli riigi eesotsas tollal admiralipagunitega mees.
Oma elu enesetapuga lõpetanud Göring oli pikka aega Hitleri järel Suur-Saksamaa teiseks meheks.
Admiral Dönitz oli üks väheseid natsi-Saksamaa tippjuhte, kes Nürnbergi tribunalist eluga pääses ja pika elu elas.
II maailmasõjas tõusid marssal Antonescu ja kuningas Mihai I Rumeenia suurteks meesteks.
Legendaarse admirali hukkumine 1943. aastal tõmbas alla jaapanlaste võitlusvaimu – teist sellise kaliibriga laevastikujuhti neil ei olnud.
Häbiväärsele Müncheni lepingule allkirja andnud Chamberlaini on peetud 20. sajandi kõige kehvemaks Suurbritannia peaministriks.
Prantsusmaal peetakse kuulsat kindralit keiser Napoleon I järel üheks kõige silmapaistvamaks riigimeheks Prantsusmaa ajaloos.
Kommunistlik partisanijuht, kelle surma järel algas Jugoslaavia riigi lagunemine.
Venemaal sündinud Lembit Pärn oli Teise maailmasõja tuntuim ja kõrgeima aukraadiga eestlasest kindral.
II maailmasõda nõudis kümneid miljoneid inimelusid ja kõigist paraku kirjutada ei jõua. Küll aga saame rääkida neist, kes XX sajandi suurima tapatalgu käiku kui mitte juhtisid, siis vähemalt mõjutasid – olgu jutt siis tollastest riigijuhtidest või kõrgetest sõjaväelastest. Kes olid need inimesed mõlemal pool rindejoont, kes maailma 1939. aastal verepulma tõmbasid ja kuus aastat hiljem selle pärast tohutuid kaotusi lõpetasid?
Franklin Delano Roosevelt 1882–1945, USA president Jossif Stalin 1878–1953, NSV Liidu parteijuht ja diktaator Winston Churchill 1874–1965, Suurbritannia peaminister Adolf Hitler 1889–1945, Saksamaa diktaator Benito Mussolini 1883–1945, Itaalia peaminister ja diktaator Hirohito 1901–1989, Jaapani keiser Carl Gustaf Mannerheim 1867–1951, Soome president ja marssal Miklos Horthy 1868–1957, Ungari admiral ja riigipea Ion Antonescu 1882–1946, Rumeenia sõjaväe ülemjuhataja ja marssal ning Mihai I 1921–2017, Rumeenia kuningas Neville Chamberlain 1869–1940, Suurbritannia peaminister Josip Broz Tito 1892–1980, Jugoslaavia valitseja aastatel 1943–1980
7
RIIGIMEHED
8
1882–1945
ranklin Delano Roosevelt sündis 30. jaanuaril 1882. aastal rikka ärimehe perekonnas Hyde Parkis New Yorgi osariigis. Perekond ja suguvõsa kuulusid USA koorekihi hulka ja see võimaldas Franklinil saada väga hea hariduse. Noorele Franklinile meeldis ajalugu ning ta luges palju. Kuni 14. eluaastani oli ta koduõppel, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis, mis oli riigi üks parimaid erakoole. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, populaarne nii kaaslaste kui õppejõudude seas. Ta jätkas 1899. aastal õppimist Harvardi ülikoolis, kus teda hakkas huvitama poliitika ja seepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Pärast Harvardi ülikoolis bakalaureusekraadi kaitsmist jätkas Roosevelt õpinguid Columbia ülikooli õigusteaduskonnas. Oluline osa tulevase presidendi elus oli tema abikaasal Eleanoril, kes oli tema kauge sugulane. Nad abiellusid 1905. aastal ja neil oli kuus last, kellest üks suri juba imikueas. Oma kauge sugulase president Theodore Roosevelti eeskujul valis noormees poliitikukarjääri. Esmalt valiti ta 1910. aastal New Yorki osariigi senaatoriks, seejärel sai temast mereväe asesekretär (aseminister). 1920. aastal esitati Roosevelti kandidatuur juba Demokraatliku partei asepresidendi kohale. 1921. aasta suvel juhtunud õnnetus muutis otsustavalt tema elu: Franklin Roosevelt haigestus 39aastaselt lastehalvatusse ja kuigi ta võitles haigusega visalt, pidi ta elu
lõpuni ratastoolis liikuma. Vaatamata sellele ei näinud avalikkus Roosevelti kunagi ratastoolis ja ei olnud tema puudest teadlik. Rahva ees esinemisel toetas Roosevelti tavaliselt üks tema poegadest. Propaganda väitis, et Roosevelt tervenes lastehalvatusest, ravides end kuumaveeallikas. 1928. aastal sai Rooseveltit New Yorgi osariigi kuberner. Järgmisel aastal Wall Streeti börsikrahhist alguse saanud suur majanduskriis tabas USA majandust rängalt.
1900. aastal õppis tulevane president Harvardi ülikoolis.
Kuna teised poliitikud ja president Hoover keeldusid majandusse sekkumast, oli poolehoid Roosevelti reformikavadele suur ja 1932. aastal valiti ta esimest korda Demokraatliku partei kandidaadina USA presidendiks. Roosevelt hakkas riigi majanduse päästmiseks kiiresti tegutsema, mis sai koondnime „New Deal“ (Uus kurss). Tänu reformidele ja riigi seninägematule sekkumisele majandusse taastus pangandus, vähendati suurt töötust ja vaesust, korraldati suurte riiklike objektide ehitamist, tehti algust sotsiaalhoolekande ja panagahoiuste garanteerimisega. Üheks abinõuks oli töötute poolkohustuslik rakendamine üleriiklikel „töötalgutel“. Uus kurss toetas vaeseid peresid ja andis kogu rahvale lootust helgemale tulevikule. Järgmine samm oli riik(raudteed, majandusasutused, avalikud asutused). Kuid selline riiklik sekkumine tekitas ka opositsiooni seniste ameerikalike individualistlike väärtuste rikkumise tõttu. Järgmised presidendivalimised 1936. aastal võitis Roosevelt ülekaalukalt peaaegu kõikides osariikides. Uue kursi reformidele hakkas tekkima vastuseis keskklassi seas. Demokraatlik partei hakkas järjest enam tunduma liigselt majandusse sekkuva töölisparteina. Vastupanu süvendas ka Roosevelti ametiühingutevastane hoiak. 1937. aastal majanduskasv lõppes ja toimus isegi väike langus. Uue kursi reformid lõpetati järgmisel aastal.
9
RIIGIMEHED 1940. aasta presidendivalimistel kandideeris Roosevelt senist tava rikkudes kolmandat korda presidendiks ja võitis taas, aga siis juba tagasihoidlikuma eduga. Siseriiklikult edu saavutanud Roosevelt asus vähehaaval seni isolatsionistlikku poliitikat ajanud USA rolli maailmas suurendama – enne Teist maailmasõda polnud USA veel mingi üliriik, vaid lihtsalt üks paljude teiste suurriikide hulgas. Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta sõlmis diplomaatilised suhted NSV Liiduga, oli vastu Jaapani IdaAasia vallutustele, toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas otsese sekkumise lõpetamise Ladina-Ameerika riikide ellu ning sellepärast toodi 1934. aastal väed Kuubalt välja. Euroopa probleemidest USA esialgu siiski hoidus. Roosevelt andis 1937. aastal välja Neutraliteediakti, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, k.a Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Kuid Teise maailmasõja algul seda muudeti. Franklin Roosevelt koos tütrega, suvi 1920.
Noore ja energilise Roosevelti maailm muutus täielikult 1921. aastal, mil ta haigestus lastehalvatusse. Franklin Roosevelt vannutati USA presidendiks esmakordselt 1933. aastal.
10
FRANKLIN DELANO ROOSEVELT Kui Euroopas algas Teine maailmasõda, sõlmis 1940. aastal liidu Suurbritanniaga. USA elanikkond pooldas pigem maailmasõjast eemalejäämist, kuid Roosevelt ei soovinud mingil juhul Teljeriikide võitu. Seetõttu võttis president ette mitmeid samme, mis võisid Saksamaad ja Jaapanit USA vastu sõtta tõmmata. Roosevelt abistas Suurbritanniat relvade, varustuse ja toorainega, andis septembris 1941 USA sõjalaevadele ja sõjalennukitele (mis tegid Atlandi ookeani põhjaosas tihedat koostööd Briti mereväega) käsu vajadusel rünnata Saksa allveelaevu. Koos Churchilliga 1941. aasta augustis vastu võetud Atlandi hartaga asetas Roosevelt USA kindlalt Teljeriikide vastaste leeri. 7. juulil 1941. aastal võttis USA merevägi inglastelt üle Islandi okupeerimise. Atlandi harta oli 14. augustil 1941. aastal sõjalaeva pardal Newfoundlandi lähedal Atlandi ookeanil Roosevelti ja Churchilli vahel sõlmitud kokkulepe, milles sõnastati sõja eesmärgid ja sõjajärgse maailmakorralduse põhimõtted. Selles lubati mitte taotleda uusi territooriume ega nõustuda territooriumide muutmisega ning austada rahvaste õigust valida endale ise valitsemisvorm.
1935. aasta, president Roosevelt esineb raadios.
President Roosevelt asetamas pärga tundmatu sõduri hauale Arlingtoni kalmistul.
11
RIIGIMEHED Ometi õnnestus Stalinil mõne aja pärast lääneliitlastelt välja pressida, et seda põhimõtet ei laiendataks Molotovi-Ribbentropi pakti tulemusel NSV Liiduga liidetud aladele. Balti riikidele tähendas see sõja lõppedes taas Moskva võimu alla minemist ning Eesti, Läti ja Leedu olid ainsad riigid, kelle iseseisvust peale sõja lõppu ei taastatud. Suurbritannias ütles parlamendiliige John Rhys Davies: “Me alustasime seda sõda suurte eesmärkide ja kõrgete ideaalidega. Avaldasime Atlandi harta ja siis sülitasime sellele, trampisime selle peal jalgadega ning põletasime lõpuks selle, mis oli järele jäänud, nii et nüüd pole midagi alles.” Atlandi harta oli tõhus propagandarelv Saksamaa vastu peetavas sõjas. Igal juhul asetas president Roosevelt seni erapooletud Ühendriigid sellega avalikult Teljeriikide vastasesse leeri. Asudes Hiina-Jaapani sõjas selgelt Hiina poolele ja müües tollele relvastust, esitas USA Jaapanile sisuliselt nõudmise agressioon Hiina vastu lõpetada ja kehtestas kooskõlastatult Suurbritannia ja Hollandiga 26. juulil 1941. aastal Tõusva Päikese Maale
Jaapani sõjalaevastiku äkkrünnak Pearl Harborile 7. detsembril 1941. aastal tõmbas USA sõtta.
12
FRANKLIN DELANO ROOSEVELT
1941. aasta augustis allkirjastasid Roosevelt ja Churchill Newfoundlandi rannikul USS Augusta pardal nn Atlandi harta.
naftamüügiembargo. Seda võis sisuliselt pidada sõjakuulutuseks, sest Jaapan sai 90% oma naftast (ilma milleta ei saanud sõda Hiinaga pidada) just USAst. Jaapanlastel oli kaks valikut: kas häbiga oma pikaajaline ja üsnagi edukas sõdimine Hiinaga lõpetada või rünnata USAd, Suurbritanniat ja Hollandile kuuluvat Indoneesiat (kus olid suured naftaleiukohad), et sõdimist jätkata. Jaapani suhted USA ning selle peamiste liitlaste Suurbritannia ja Hollandiga olid pingelised ennegi, kuid pingestusid veelgi pärast Hiina-Jaapani sõja algust 1937. aastal. Ühendriigid heitsid Jaapanile ette imperialistlikke püüdlusi, mida nad püüdsid nii diplomaatiliste kui majanduslike meetmetega takistada. Olukord halvenes otsustavalt 1940. aastal, mil Jaapan okupeeris Prantsuse IndoHiina, et saavutada kontroll sealsete maavarade üle ja peatada sealtkaudu Hiinasse saadetud abitarned. Selle tagajärjel kehtestas USA Jaapanile lennukite, masinaosade ja lennukikütuse embargo. Juulis 1941 lõpetati ka naftatarned Jaapanile, mis seadis viimase väljapääsmatusse olukorda. Nüüd oli Jaapanil ellujäämiseks ainult kaks võimalust: kas tõmbuda vastavalt ameeriklaste nõudmisele välja täielikult nii Hiinast kui ka Indo-Hiinast ning taluda häbi
ja alandust, mida see endaga kaasa tooks (ja mis oli Aasias eriti oluline asi) või leida oma majanduse arendamiseks vajalikud maavarad ja toorained Kagu-Aasia vallutamise teel. Kagu-Aasia alad kuulusid peamiselt Hollandile ja Suurbritanniale ning jaapanlased olid veendunud, et nende ründamine tooks kaasa Ameerika Ühendriikide sõjalise sekkumise. Seetõttu otsustatigi anda ameeriklastele ennetav sõjaline löök. Jaapani sõjalaevastiku äkkrünnak Pearl Harborile 7. detsembril 1941. aastal oli seega loogiline ja tõenäoliselt juhtuv samm, mis tõmbaski Ühendriigid sõtta. Paar päeva hiljem kuulutasid USAle sõja ka Saksamaa ja Itaalia. See muutis USAs avalikku arvamust ja nüüd algas selle suurriigi kiire tee maailma võimsaimaks riigiks. Lisaks toetas USA Saksamaa ja Jaapani vastu võitlevaid riike relvastusega. 11. märtsil 1941. aastal vastuvõetud seadusega (Lend-Lease Act) volitas USA Kongress presidenti osutama ainelist abi igale riigile, mille kaitset president Ühendriikide enda kaitse seisukohast oluliseks peab.
Esmalt asusid ameeriklased abistama Suurbritanniat, hiljem ka teisi riike. Kogusummast said Briti impeeriumi maad abi umbes 31 miljardi ja Nõukogude Liit umbes 11 miljardi dollari väärtuses. Sõja ajal hävinut ja kasutatut hüvitada ei tulnud. Lendliisi alusel sai USA oma partnereilt omakorda ligikaudu 8 miljardit dollari väärtuses teenuseid ja kaupa. Sõja kestel suhtles Roosevelt kõige tihedamalt Suurbritannia peaministri Winston Churchilliga, kolmikkohtumised, kus need kaks liidrit ka NSV Liidu juhi Jossif Staliniga läbirääkimisi pidasid, toimusid kahel korral: 1943. aastal Teheranis ja 1945. aastal Jaltas. Kolme suurriigi juhid leppisid omavahel kokku, kuidas peale sõja lõppu maailma jaotada, omavahel jagati mõjusfääre ja otsustati Saksamaa ning Jaapani, aga ka näiteks Poola ja Balti riikide saatus. Roosevelt valiti veel neljandatki korda presidendiks, kuid üsna varsti peale ametisse astumist ta suri 12. aprillil 1945. aastal ajuverejooksu tagajärjel Georgia osariigis, olles vaid 63aastane.
13
RIIGIMEHED
1878–1953
metlike andmete järgi sündis Stalin 21. detsembril 1879. aastal, kuid tegelikkuses hoopis 18. detsembril 1878. aastal (see on dokumentaalselt tõestatud). Kuid mingil põhjusel valis diktaator hiljem omale uue sünnipäeva. vili perekonnas Goris, mis tol ajal kuulus oli ka kaks venda, kuid need surid juba lapseeas. Gori kirikukooli (see andis algkoolihariduse) ning astus pärast seda Tbilisi õigeusklikku vaimulikku seminari. Kuigi Jossif oli nooruses andekas laulja ja õppis hästi, paistis ta silma ka rusikavõitleja, maadleja ja riiukukena. Üles kasvas poiss äärmiselt vägivaldses keskkonnas. Ta kannatas tihti oma alkohoolikust isa vägivalla all – purjus peaga tabasid Vissarioni sageli raevuhood ja siis peksis ta oma abikaasat ja last. Tänavakaklused Gori linnas olid tema lapsepõlve ajal tavalised. Jossif oli teiste laste suhtes armutu ja näitas harva üles kaastunnet. Poisil olid ka mõned füüsilised defektid: vasaku jala kaks varvast olid kokku kasvanud, nägu kaetud rõugearmidega. 7aastaselt jäi väike Jossif troska alla, vigastades kätt ja jalga, mistõttu kuni elu lõpuni ei paindunud tema vasak käsi päris hästi ja näis paremast käest lühemana. Seminaris õnnestus õppida neli aastat. sotsiaaldemokraatliku liikumisega ja juba järgmisel 1899. aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja. Ühe versiooni kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele mitteilmumise tõttu.
14
Esimese Vene revolutsiooni järgseil all partei rahastamiseks korraldatud röövretkedel, nende hulgas oli ka kuulus arreteeriti, 1908. aastal istus ta vangistuses Bakuus ja 1911. aastal saadeti asumisele Tomski kubermangu, kust põgenes 1912. aasta augustis. Pärast põgenemist elas Peterburis, kust püüti 1913. aastal uuesti kinni ja saadeti uuele asumisele Krasnojarski kubermangu. Seekord vabanes ta peale 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni. Saksamaa konkurent Adolf Hitlergi endast
Stalin sõjalis-revolutsioonilise komitee liikmena aastatel 1917–1918.
esialgu midagi erilist. Tegemist oli puuduliku haridusega vasakpoolse mässumehega, kes astus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse parteisse ja tegeles kihutustööga põhiliselt Vene impeeriumi Kaukaasia kubermangudes. Erinevalt teistest bolševike juhtidest (Lenin, Trotski jt) ei jõudnud ta läbi vangistuste ja asumiselesaatmiste ka Euroopasse, kus bolševikud end sealsetes demokraatlikes riikides turvaliselt tundsid. Stalin (selle hüüdnime võttis ta endale 1913. aastal) piirdus oma rännakutes peamiselt Venemaa avarustega. Vaid kahel korral käis ta parteikonverentsidel välismaal: ühel korral Rootsis ja teisel Šveitsis. Keskkomiteesse jõudis Stalin esmakordselt peale Veebruarirevolutsiooni. Peale bolševike võimuhaaramist novembris 1917 sai ta rahvusasjade rahvakomissarina ka valitsusliikmeks. Kodusõja ajal tegutses Stalin mitmetel rinnetel komissarina, kuid mingeid erilisi sõjalisi saavutusi tal polnud – kuigi hiljem kirjutati kogu Vene kodusõja ajalugu ümber, sättides Stalini tegevuse Tsaritsõni kaitsmisel sõja kõige tähtsamaks ja otsustavamaks episoodiks. Jossif Stalin suutis kommunistide erinevate fraktsioonide ja huvigruppide omavahelises ägedas võitluses võita ja suurema osa oma endisi seltsimehi hukata lasta. Seejuures arenes ja arendati välja Stalini massiivne isikukultus, mis muutus aastate edenedes üha absurdsemaks. Stalin muutus näiliselt rikutud psüühikaga inimesest tõeliseks loodusnähtuseks, kes oli igal alal geenius ja kelle iga sõna või vihje võis otsustada miljonite saatuse kas paremuse või halvemuse suunas. 1920.–1930. aastatel töötas Stalin peamiselt ÜK(b)P parteiaparaadis ja esines