Linn on minu

Lõigud raamatust “Linn on minu – Tartu tahavaatepeeglis” Punasele riigikorrale ja vanemate sugulaste hallidele argipäevadele vaatamata oli minu lapsepõlve teine domineeriv toon sinine. Peamiselt jätkus seda taevasse ja hiljem ka kohustusliku koolivormi näol selga. Kuid enne koolivormiealiseks saamist jõudis sinist ka minu pükstesse. Seda helesiniste kilepükste kujul, mis Nõukogude Eesti väikelaste marlimähkmetele peale tõmmati. Ilmselt selleks, et lekkeid vähendada. Paraku tõi sipupükste all asunud marli ja lasuursiniste kilepükste „kombo“ kaasa sellise haudeefekti, et väikeste poisslaste munadest oleks vabalt isegi tibukollased linnupojad võinud kooruda. Aga õnneks jääb minu mäluulatuse silmapiir täpselt nii kaugele, kus teisaldatavate haudekeskuste asukoht oli juba kohta vahetanud ja rännanud nooremate vendade püksi. Kontrastiks haudesoojasinistele kubemekatetele võimutsesid siis külmast sinised talved. Ei olnud haruldane juhus, kui hommikuti tuli köögipliidi all praksuva tule taustal küüntega akna pealt jääkirmet kraapida, et termomeetrilt külmakraade näha. Siiski ei saanud väljavaadet ahendavate jäämustrite autoriõigusi ainult külmadele talvedele omistada. Vari- või kaasautori rolli mängisid alumiiniumkremoonidega puidust raamidega aknad, mis pidasid sooja sama palju kui pidas paika Hruštšovi plaan meie kliimas maisist populaarne teraviljakultuur teha. Aga mingil moel täitsid oma eesmärgi siiski mõlemad. Teraviljakultuurist sai silokultuur ja jäätunud aknaklaasidest lõuend haihtuvate kunstiteoste maalimiseks. Kes meist ei oleks võrratute ja kordumatute jäämustritega aknaklaasile õhanud ja oma lapsesõrmega siis neile tähti, südameid, autosid, kriipsujukusid või juba ammu enne internetti kasutusel olnud naeru- nägusid ja teisi emotsioonipilte joonistanud. /../ Värvikaid karaktereid jätkus meie tänavale veel. Paar maja Ravila tänava poole elas legendaarne kaugliinide bussijuht Pukspuu. Pukspuu ei olnud tema pärisnimi, vaid hüüdnimi ja kahjuks selle saamise lugu ma ei tea. Tean vaid niipalju, et nii hüüti teda juba bussipargis, kust see ka meie tänava inimesteni jõudis. Bussijuhi filmilikust välimusest on mul selgelt meeles kaks detaili. Pea alati oli tal seljas üks ja seesama tume pintsak ja suunurgas nupogodilikult suitsev sigarett. Välimuselt kiitsakas Pukspuu keeras võrdse pühendumusega nii bussirooli kui viinapudelikorke. Rooli keeras ta peamiselt Tartu-Leningradi või Tartu-Moskva liinil. Korke keeras ta oma kodutänavas või ükskõik kus mujal, kus ta parasjagu olema