Tartu ć•uduskaupmees

Mõttessevajunud Art märkas uut tulijat alles siis, kui see juba fooride juures tänavat ületas. Sillakoridori sisenes seekord umbes neljakümneaastane matsakas naisterahvas, ümarate põskede, prunnaka suu ja nii lühikeste, mustade ja tihedalt istuvate juustega, nagu oleks talle kassinahk pähe venitatud. Naisel oli seljas tume, eest lahti suvemantel, veidi iksi hoidvate jalgade ümber olid kitsad teksad ja varba otsas kandis ta oma suure kere juurde sobimatult kergeid jalatseid, lumehelbekese susse, nagu Art selliseid hüüdis. Kui naine oli kaldteed pidi sillale astunud, oli kohe kohal ka Art, haaras nöörist ja sikutas. Kaugemas sillaotsas avanes surmatoova vihmavarjuna must õudus, naine kiljatas ja pööras ringi. Röövel võttis sisse juba nii tavapäraseks saanud väravavahi asendi, klõpsas noa lahti ja tõstis selle pea kohale, et anda ohvrile selge signaal, mis ees ootab. „Issand!” hüüatas naine heledalt, kükitas maha ja pani käed näo ette. Art silmitses trullakat keha, mis nõjatus oma saatust oodates vastu Kaarsilla valget, roosteplekkidega metallkäsipuud, ning tundis toimuva pärast kurbust. Kahju, mõtles Art, et mu amet nii karm on, sest see naine seal tundub ju päris armsake olevat. Aga demokraatia on demokraatia, ütles mees endale, ja selle raames tuleb kõiki inimesi võrdselt kohelda. Kui kaabuga kutt sai jämedat käitumist näha, siis pidi samasugust suhtumist kogema ka töntsakas naine, igasugune hellitamine ja lõdvakslask oleksid praegu ebakohased olnud. 54