24 | I OSA. UUS KODUMAA
E M I G R AN D I ARG I PÄEV Mõni päev pärast Moskvasse saabumist läksime Walteriga Rahvusvahelise Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsiooni (MOPR)* peakorterisse. Täitsime seal päratu pikad ankeedid, mille põhjal pidi meile antama poliitemigrandi staatus. MOPR-ist saime kumbki 50 rubla n-ö sisseelamisraha, millest mina kulutasin osa paberossidele ja suurtele prantssaiadele, mis maksid 32 kopikat tükk. Sõin neid katteta, enamasti kohe pärast ostmist tänaval. Meie kolm tähtsamat MOPR-i abil lahendamist nõudvat probleemi olid toit, majutus ja töö. Walter leidis üsna varsti (küll lühikeseks ajaks) tõlgina rakendust nn Tööpalees paiknevas Punases Ametiühingute Internatsionaalis (Profintern)* ja sai seal ka süüa. Mind arvati ühe Vorontsovi tänavas asuva Punase Risti varjupaiga keldrisöökla klientide hingekirja, ja nii sain iga päev tasuta lõunatada. Emigrandi lõuna huvitavaim osa oli igapäevane sööklasse minek ja sealt tulek läbi Moskva kesklinna. Sageli läksin üle Punase väljaku, mida pean suurejooneliseks arhitektuuriansambliks tänini. Vahel kõndisin mööda nüüdseks lammutatud Hiinalinna (Kitaigorod) käänulisi tänavaid, vahel piki Moskva jõe kaldapealset või Tverskajat Strastnoi kloostrini ja sealt Tšistõje Prudõsse. Mu esimesi muljeid oli, et tänavad on alati rahvast täis ja trammid sõitjaid pungil. Seisti ka puhvritel. Bussipeatused kubisesid ootajaist, kes päevinäinud Leylandi saabudes kisa ja kära saatel sinna sisse trügima hakkasid. Erinevalt trammist, kus kehtis raudreegel, et eesuksest sisenetakse ja tagauksest väljutakse, oli bussil üksainus uks, ning pahatihti osutus võimatuks sealt õiges kohas maha saada. Sensatsiooniline ühissõiduk oli aga trollibuss, mida ei tuntud isegi Berliinis. Punaste lipukeste lehvides vuhisesid suured ja loomulikult samuti rahvast pilgeni täis trollid edasi-tagasi mööda Tverskajat.* Neid kapitalismile tundmatuid liiklusvahendeid vaadates hüppas mu süda rõõmust. Otsisin ju kõikjalt märke, mis tõendaksid sotsialismi üleolekut vanast maailmakorrast. Tverskajal mul poolenisti õnnestuski üks selline leida. Uusi hooneid oli küll vähe, aga mind paelusid kaupluste vaateakendele välja pandud kommunismi suurehituste projektid. Igal pool nägi hiiglaslikke