Syvasadam

Talve viimanegi jääpank oli sulanud või merele triivinud. Tuul oli nõrk ja kagust. Enne alla minekut ütlesid nad üksteisele veel viimased sõnad. „Hoiame kokku, annad märku niipea, kui midagi on, eks?” „Muidugi, jah.” Teine sukelduja liikus lestadega sama kergelt kui tavaliste jalatsitega. Ylva oli temaga esimest korda kohtunud eelmisel õhtul, kui ta tuli bussiga Lundesse ja majutus külalistemajas. Tänulik, nii lõpmata tänulik selle üle, et sai koos nende meestega välja minna, et see kevad tuleb teistsugune kui eelmine. Jah, ta oli ohtudest teadlik, jah, tal oli sertifikaat, mis lubas sukelduda kuni 18 meetri sügavusele, ja selja taga piisavalt sukeldumistunde. Ei, ta polnud mõistnud, kui külm võib olla vesi aprilli lõpus hommikul kell viis, aga seda ta ei öelnud. Ylva pingutas vesti balloonist tulevate voolikutega. Mask pähe ja huulik suhu, survekontroll. Nad sisenesid sõnatusse harmooniasse, mis talle nii väga meeldis. Märk, et kõik on okei, ma olen valmis. Nüüd lähen ma alla ja sina tuled kaasa, me usaldame teineteist, ma olen vajadusel olemas, juhtugu mis iganes. Veepinna all nähtavus hägustus, ta lasi vestist õhku välja, et allapoole langeda, aeglaselt, mitte liiga kiiresti. Hingas sügavalt ja raskelt. Vesi oli käärimata õlle värvi, osakeste müriaad tuhises talle vooluga vastu. Kalipsost hoolimata oli tal külm. Asi oli kaugel eksootilistest seiklustest, millega sotsiaalmeedias uhkeldati, kaugel Disney filmi kirevatest kaladest. 3