surnud-lovid_preview

2 Nüüd, kus teetöödega oldi lõpuks valmis saadud, on Aldersgate Street Londoni Finsbury linnaosas rahulikum; see pole küll koht, kus piknikku pidada, aga see pole enam ka liikluskuritegude sündmuspaik, mida see varem meenutas. Piirkonna pulss oli normaliseerunud, ja ehkki müratase püsib kõrge, pole see enam nii rõhuv ja sisaldab aegajalt ka kilde tänavamuusikast: autode laulu, taksode vilet ja hämmeldunud kohalikke vaba liiklusvoogu jõllitamas. Varem oli bussi peale minnes mõistlik lõuna kaasa võtta. Nüüd võis kuluda pool tundi tänava ületamisele. Ehk on see märk oma osa tagasi nõudvast linnadžunglist, ja kui tähelepanelikult otsida, sisaldab iga džungel loomi. Ühel keskhommikul märgati rebast vantsimas White Lion Courtilt Barbican Centre’isse ning keset kompleksi lillekaste ja purskkaeve võib leida nii linde kui rotte. Seisva vee kohale kummarduvas roheluses varjavad end konnad. Pimeduse saabudes ilmuvad välja nahkhiired. Seega ei üllataks see kedagi, kui ühe Barbicani torni otsast maanduks meie silme ette üks kass, kes kangestuks korraks sillutisel ja vaataks pead liigutamata korraga kõikjale, nagu kassid seda teevad. Tegemist oleks siiami kassiga. Heleda, lühikarvalise, pilusilmse, sihvaka ja salalikuga, võimelisega, nagu kõik tema liigikaaslased, lipsama läbi vaevu avatud uste ja suletuna näivate akende, ja ta kangestuks vaid hetkeks. Siis oleks ta jälle teel. See kass liiguks kärmelt kui keelepeks; üle jalakäijate silla, siis treppidest alla peatusesse ja välja tänavale. Mõni väetim kass oleks enne peateele viiva tänava ületamist hetkeks peatunud, aga mitte meie oma; oma instinkte, kõrvu ja kiirust usaldades oleks ta teisel pool teed veel enne, kui kaubikujuht jõuab pidurdamise lõpetada. Ja siis ta kaoks, vähemalt nii näiks. Juht heidaks ümberringi tigedaid pilke, aga 15