surma keemia

1 Inimkeha hakkab lagunema neli minutit pärast surma. Seni endas elu hoidnud anum teeb nüüd läbi oma viimase metamorfoosi. See hakkab iseennast seedima. Rakud lagunevad seestpoolt väljapoole. Koed muutuvad vedelikuks ja seejärel gaasiks. Liikumatust kehast saab nüüd pidusöök teistele organismidele. Kõigepealt bakterid, seejärel putukad. Kärbsed. Munetakse mune, mis seejärel hautakse. Vastsed toituvad sellest toitainerikkast leemest ja lähevad siis minema. Nad lahkuvad surnukehast korrapäraselt, üksteise järel korralikus protsessioonis, mis alati liigub lõunasse. Vahel ka kagusse või edelasse, aga mitte kunagi põhja. Mitte keegi ei tea selle põhjust. Selleks hetkeks on keha lihasvalgud lagunenud ja tekitanud kange keemilise segu. Taimestiku jaoks hukutavana tapab see rohu, millest vastsed läbi roomavad, moodustades surma nabanööri, mis viib tagasi sinna, kus nad tulid. Õigetes tingimustes – kuiv ja kuum, ilma vihmata – võib see ulatuda mitmete meetrite kaugusele, ukerdav pruun rivi rasvaseid kollaseid vaklu. See on huvitav vaatepilt ja mis oleks uudishimulike jaoks loomulikum kui minna mööda seda nähtust tagasi algallika juurde? Sel moel leidsidki Yateside poisid selle, mis Sally Palmerist alles oli jäänud. Neil ja Sam sattusid ussikeste rajale Farnham Woodi servas, kus see piirneb rabaga. Oli juulikuu teine nädal ja ebaharilik suvi oli juba justkui terve igaviku kestnud. Palavus oli järeleandmatu, imes puude lehtedest värvi välja ja küpsetas