ÜKS
Sülearvuti krõbisevast valjuhääldist kostis meeleheitlik karje. See summutati järsult ja järgnes vaikus. Grace vaatas aeglaselt Kitti poole. Too istus Grace’i voodi jalutsis ühiselamutoas, mille olid talle lahkelt eraldanud Durhamis asuva Kõrgeaulise Bede’i akadeemia administratiivsed jõud. Salajas nautis ta vaatepilti, mida pakkus range Kitt kitšilikult lahe dal Jõujumbude tekil, mille Grace oli Leedsist kaasa toonud. Kuid ta ei saanud seda välja öelda, sest siis oleks Kitt mujale istunud, aga praegune mõneti koomiline vaatepilt oli ainus, mis aasta eest Jodie Perkinsiga juhtunult mõtted mujale viis. Tüdruk oli jõudnud napilt kuu aega koolis käia. „Olgu peale, see karjatus põhjustaks kellel tahes luupainajaid. Kuidas sa sellest teada said?“ küsis Kitt kulmu kortsutades. „Ma peaksin kurt ja pime olema, et seda mitte teada. Esimese aasta omad muust ei räägigi. Ründajat ei tabatud, nii et nüüd aruta vad kõik seda, kes on järgmine. Et kas keegi meist samamoodi kaob nagu tema.“ Kitt vaatas hetke pingsalt oma endist abi, kes enne Kõrgeaulise Bede’i akadeemiasse raamatukogundust õppima asumist oli töötanud koos temaga Vale of Yorki ülikooli raamatukogus. „Ja see salvestis lihtsalt vedeles niisama kõigile kättesaadavalt, eks ole?“ „Mitte päriselt,“ vastas Grace pruuni lokki kõrva taha lükates. „Akadeemial on õpilasraadio. See oli nende salvestiste arhiivis.“ Su r m oota b Du r h a m is
5