ESIMENE PEATÜKK
Paul Reynolds lähenes Dearley härrastemaja eesuksele, võti pihku pigistatud, ehkki teadis, et tal ei lähe seda vaja. Ja tõepoolest, ta oli vaevalt ülemisele trepiastmele jõudnud, kui uks valla paiskus ning majapidajanna, tervitusnaeratus näol, ukseavasse astus. „Tere õhtust, härra,“ ütles ta oma sooja Gloucestershire’i aktsendiga. Ta astus kõrvale, et mees sisse pääseks, sulges seejärel ta selja taga ukse ja esitas siis möödapääsmatu küsimuse: „Kas teil oli hea päev?“ Mees sundis end tervitusele naeratusega vastama. „Tänan, proua Little, polnud viga,“ ütles ta nagu tavaliselt. Majapidajanna vähemalt küsis, ehkki tegelikult ei huvitanud see teda ilmselt kuigivõrd – asi, mida ta abikaasa juba ammu ei teinud. Proua Little meeldis talle tegelikult täitsa hästi. Too polnud küll piltilus, kuid oli alati mehe suhtes meeldiv ja vastutulelik. Paul oli talle enam kui korra öelnud, et selline auto ootamine ja talle ukse avamine pole sugugi tarvilik, kuid majapidajanna oli üksnes vastanud: „Proua korraldused, härra,“ näol napp aupaklik naeratus, mille ta majaprouale viidates alati esile manas. „Ja nagu proua ütleb, nii ka on,“ oli mehe pahakspanev vastus, mida ta siiski iialgi välja ei öelnud. Proua Little võttis ta mantli, et see hiljem üle harjata ja kappi riputada, ning sõnas: „Proua on oma buduaaris.“ Seekord pidi mees pea kõrvale keerama, et ärritunud ilmet varjata. Miks pidi Myrna