1. peatükk
Stalini surm Kolmapäeva, 1953. aasta 4. märtsi varahommikul veel enne koitu edastas Moskva raadio Nõukogude valitsuse jahmatava teadaande, mis kuulutas kogu riigile ja ülejäänud maailmale, et pühapäeva, 1. märtsi öösel oli Jossif Stalinit tabanud ränk rabandus. Ametliku avalduse kohaselt sai Stalin Kremlis oma eluruumides ajuverevalumi, millega kaasnesid teadvusekaotus ja kõne võimetus. Stalini keha parem pool oli halvatud ning tema südame ja kopsude töö oli häiritud. Valitsus kinnitas rahvale, et Stalin sai kohast meditsiiniabi „Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse pideva järelevalve all“. Sellegipoolest pidid kõik „mõistma, et seltsimees Stalini raske haigus toob kaasa tema enam või vähem pikaajalise kõrvale jäämise valitsemisest, ja tajuma selle asjaolu täit tähendust“. See pidi tähendama „seltsimees Stalini ajutist tagasitõmbumist“ riigi asjadega tegelemisest. Arstlikus bülletäänis toodi ära põhjalikumaid diagnostilisi üksikasju, sh Stalini hingamisraskused, kiire pulss ja kliiniliselt murettekitav kõrge vererõhk koos südame arütmiaga. Stalini „raskest tervislikust seisukorrast“ hoolimata rakendasid arstid „tervet rida ravimeetmeid ... organismi elutähtsate talitluste taastamiseks“.1 Bülletääni teksti all olid üheteistkümne maineka arsti – nende hulgas tervishoiuministri ja Kremli peaarsti – nimed. 13