1
Tol kevadel, kui Sumire* sai kakskümmend kaks, oli ta esimest korda elus armunud. See tormiline armupalang oli nagu otsejoones üle tohutu tasandiku tormav tornaado. See purustas oma teel kõik, jätmata midagi puutumata, tõusis rusudest keerisena kõrgele taevasse, rebides kõik oma teekonnal ohjeldamatu jõuga tükkideks, tehes kõik pihuks ja põrmuks. Ilma et ta jõud oleks raasugi raugenud, kihutas keeristorm üle ookeani, purustas armutult Angkor Wati, põletas Indias oma kuumusega maatasa džungli, kahjuks ühes sealsete tiigritega, ning muutus Pärsia kõrbes liivatormiks, mis mattis täielikult liiva alla võõramaise kindluslinna. See oli erakordselt võimas armastus. Sumire väljavalitu oli temast seitseteist aastat vanem, pealegi abielus. Kindlasti peaks lisama, et ta oli naine. Sellest kõik algas ja sellega ka lõppes. Peaaegu. Sel eluperioodil pürgis Sumire läbi raskuste unistuse poole saada elukutseliseks kirjanikuks. Ükskõik milliseid valikuvõimalusi elu talle tulevikus pakkus, ei tahtnud ta muud kui saada romaanikirjanikuks. See otsus oli kindel nagu igavene kalju,** sellest taganeda ei * Jaapani keeles „kannike”. ** Vankumatu usu metafoor „igavene kalju” (jpn chitose no iwa) viitab Vana Testamendi Jesaja raamatus (Js 26:4) Juuda tänulaulu salmile „Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju”. 7