1. p ea t ü k k
Uppumine Ta ärkas. Pilgutas pilkases pimeduses silmi. Tema suu oli lahti ja ta hingas läbi nina. Ta pilgutas veel korra. Ning tajus, kuidas nirisev pisar teiste pisarate soola üles sulatab. Aga enam ei valgunud kõrist sülge, suukoobas oli kare ja kuiv. Põsed olid pakatavast survest pungis. Suus olev võõrkeha tekitas tunde, nagu tahaks tal pea lõhkeda. Aga mis see on, mis asi see on? Esimene, mida ta ärgates mõtles, oli see, et ta ihkab tagasi. Tagasi pimedasse ja sooja auku, mis teda seni ümbritses. Mehe tehtud süst mõjus ikka veel, aga ta teadis, et valu tuleb kohe tagasi, sest tundis seda aeglaste, raskete löökidena, mis tähistasid pulsilööke, ja tulvava verekohinana ajus. Kus on mees? Kas ta seisab selja taga? Naine hoidis hinge kinni ning kuulatas. Ta ei kuulnud midagi, kuid tajus kellegi juuresolekut. Nagu leopardi. Ta oli kuulnud, et leopard liigub nõnda hääletult, võib oma saagile pimeduses päris ligi hiilida, võib oma hingamist niiviisi kohandada, et hingab sinuga ühes taktis. Hoiab koos sinuga hinge kinni. Naisele tundus, nagu tajuks ta mehe kehasoojust. Mida too ootab? Naine hakkas taas hingama. Ja talle tundus samal hetkel, et ta tajub kuklas kellegi hingetõmbeid. Ta keeras end välgukiirusel ringi ja virutas, kuid tabas õhku. Tõmbus kägarasse, püüdis end tillukeseks teha, ära peita. Kõik asjata. Kui kaua ta teadvusetu oli olnud? Uimasti toime hakkas kaduma. See kestis vaid sekundi murd5