Sissejuhatus
Maailma majandus on varemeis. Kuigi enneolematud eelarvelised ja rahapoliitilised stiimulid ei lasknud 2008. aasta rahanduskriisil süveneda globaalseks majanduskollapsiks, jääb too krahh siiski ajaloo ulatuselt teiseks majanduskriisiks pärast 1929. aastal alanud Suurt Depressiooni. Selle raamatu kirjutamise ajal (2010. aasta märtsis), mil mõned juba näguripäevade lõppu kuulutavad, pole majanduse järjepidev toibumine sugugi kindel. Et finantsalal pole reforme läbi viidud, on liberaalne rahandus- ja rahapoliitika toonud kaasa uusi börsimulle, samal ajal kui reaalmajandus vaevleb rahanappuses. Kui need mullid lõhkema peaksid, paiskub maailmamajandus järjekordsesse langusse (W-kujulise dünaamikaga). Ja kui kosumine kujunebki kestlikuks, annab kataklüsmi järellainetus end tunda veel tükk aega. Enne kulub mitu aastat, kui ärisektor ja kodumajapidamised oma rahaasjad tasakaalu saavad. Kriisi tekitatud tohutu eelarvedefitsiit sunnib valitsusi oluliselt kärpima avalikke investeeringuid ja sotsiaaltoetusi, mis mõjutab negatiivselt majanduskasvu, vaeste olukorda ja ühiskondlikku stabiilsust – võib-olla veel aastakümneidki. Mõned neist, kes kriisis töökoha ja kodu kaotasid, ei suuda enam iial tagasi ree peale saada. Säärased väljavaated on üsna hirmutavad. Selle katastroofi peapõhjustajaks on vabaturu ideoloogia, mis valitseb maailma 1980. aastatest peale. Meile kinnitati, et kui turud rahule jätta, annavad nad kõige efektiivsema ja õiglasema tulemuse. Efektiivsema seepärast, et inimesed ise oskavad kõige paremini oma ressursse kasutada, ja õiglasema, sest turul kehtiv võistlusmoment tagab üksikisikute tasustamise vastavalt nende tootlikkusele. Meile öeldi, et äri peaks saama maksimaalse