Sinu aeg tuleb_katkend

Psüühikahäirega patsient oli politseiauto tagaistmel. Björling vaatas teda läbi autoakna. Vanust polnud võimalik kindlaks teha. Poisike vana mehe kehas või vastupidi, nooremana tunduv vanamees? Alahambumus meenutas kopahambaid. Keha oli lodev ja haigla­pükstest voolas välja rasvavolt. Ilmselt võttis ta ravimeid. Tal olid tikid, nägu tõmbles, nagu juhiks ta elektrit. Auto tagaluuk oli pärani lahti. Pakiruum oli vastavalt ette­ kirjutustele täis stoppmärke, koonuseid, laternaid, silte ja sisse­ murdmis­ vahendeid. Naelamatt oli tagumises otsas pisargaasi­ granaatide kasti kõrval rullis. Björling kahtles, kas neid oli kunagi üldse kasutatud. Salaküttimine ja joobes juhtimine, väiksemad narko­kuriteod – kui mõned erandid välja arvata, siis kuritegevus siinkandis tavaliselt sellega piirduski. „Minge mööda rada koolmekoha poole,“ ütles piirkonna­ politseinik, kelle autos mees oli. „Ja siis edasi sadakond meetrit ülesvoolu kuni piirdelintideni. Te ei saa sellest mööda minna.“ Björling noogutas, samal ajal kui tema noorem kolleeg Håkansson midagi üles märkis. „Selge. Kohtume hiljem jaoskonnas.“ „Jah, muidugi. Ja sina tule meiega kaasa, et su patsient midagi ei korraldaks.“ See, kellega ta rääkis, oli hooldaja: mees, kes oli helistanud naaber­ maja telefonilt Ullaredi jaoskonda. Too noogutas väsinult 11