silva rerum
5
I Sel 1659. issanda aasta kuumal juulikuupäeval nägid Kazimierz ja Urszula Narwoysz esimest korda surma. Kuigi surm oli neid juba mitu nädalat ümbritsenud, vaatasid kümnendat eluaastat käivad kaksikud esimest korda otse selle halli muutuvasse näkku ja võiks isegi öelda, et see mõni hetk kestnud vastasseis määras ära nende mõlema edasise saatuse. Kõik sai alguse mõned nädalad varem, kui kärvas nende armastatud kõuts Mauritius, kirju ja rammus elukas, kes oli saatnud neid hällist peale ning kannatlikult, sisse tõmmatud küüntega, filosoof- stoiku kombel välja kannatanud kõik nende vallatused. Niisamuti ka nende meelistegevuse – samal ajal kui üks looma süles nässerdas, sikutas teine teda valusasti sabast. Ootamatult tabatud Mauritius kuuletus loomusele, ja unustades kogu jõnglaste osas üles näidatava leplikkuse, küünistas raevukalt vääneldes seda, kes teda süles hoidis. Enamasti sai see osaks Kazimierzile, sest Urszulal oli imepärane oskus inglinäokest ette manades kõutsi salaja sabast tirida; vahel sidusid nad Mauritiusele lustimiseks saba külge mõne kõristi või mähkisid õnnetu kräunuva majakondse tite kombel kõvasti lapselapi sisse. Viimasel korral läksid nad mänguga liiale, sest mähkinud Mauritiuse sisse, vahetasid nad ta tasahiljukesi, ilma et keegi oleks näinud, hällis lamava vastsündinud õekesega ära. Amm, kes titeks mähitud kõutsi leidis, pistis ebainimliku häälega kriiskama, kaksikud väänlesid ja kiljusid naerust, kuid hiljem kisendasid vitsu saades ise ebainimliku häälega, sest selle ohtliku vembu järel kaotas oma tavaliselt vankumatu kannatlikkuse isegi nende isa Jan Maciej Narwoysz.