ISel 1659. issanda aasta kuumal juulikuupäeval nägid Kazimierz ja Urszula Narwoysz esimest korda surma. Kuigi surm oli neid juba mitu nädalat ümbritsenud, vaatasid kümnendat eluaastat käivad kaksikud esimest korda otse selle halli muutuvasse näkku ja võiks isegi öelda, et see mõni hetk kestnud vastasseis määras ära nende mõlema edasise saatuse.
Kõik sai alguse mõned nädalad varem, kui kärvas nende armastatud kõuts Mauritius, kirju ja rammus elukas, kes oli saatnud neid hällist peale ning kannatlikult, sisse tõmmatud küüntega, filosoofstoiku kombel välja kannatanud kõik nende vallatused. Niisamuti ka nende meelistegevuse – samal ajal kui üks looma süles nässerdas, sikutas teine teda valusasti sabast. Ootamatult tabatud Mauritius kuuletus loomusele, ja unustades kogu jõnglaste osas üles näidatava leplikkuse, küünistas raevukalt vääneldes seda, kes teda süles hoidis.
Enamasti sai see osaks Kazimierzile, sest Urszulal oli imepärane oskus inglinäokest ette manades kõutsi salaja sabast tirida; vahel sidusid nad Mauritiusele lustimiseks saba külge mõne kõristi või mähkisid õnnetu kräunuva majakondse tite kombel kõvasti lapselapi sisse. Viimasel korral läksid nad mänguga liiale, sest mähkinud Mauritiuse sisse, vahetasid nad ta tasahiljukesi, ilma et keegi oleks näinud, hällis lamava vastsündinud õekesega ära. Amm, kes titeks mähitud kõutsi leidis, pistis ebainimliku häälega kriiskama, kaksikud väänlesid ja kiljusid naerust, kuid hiljem kisendasid vitsu saades ise ebainimliku häälega, sest selle ohtliku vembu järel kaotas oma tavaliselt vankumatu kannatlikkuse isegi nende isa Jan Maciej Narwoysz.
Kuid ühel hommikul ei vastanud Mauritius kutsumisele tavapärase kräunatusega ega ilmunud kuskilt ootamatust nurgatagusest, saba püsti, välja. Kaksikud, kes Mauritiust pea pool päeva kõikjalt mõisahäärberist otsisid, leidsid vöödilise sõbra lõpuks köögihoone tagant, kuhu külavanema poeg Jonelis neid ehmunult juhatas. Ringis ümber surma külmast haardest kangestunud Mauritiuse kükitades uuris kolmik teda hoolikalt, nad tonksasid seda äkitsi üleni jäigaks ja võõraks muutunud olendit, kelle veidi avatud suust paistsid tontlikult valendavad teravad hambad. See polnud esimene kord, kui kaksikud lõpnud looma nägid, mis seal veel Jonelisest rääkida, kelle linnusilmused ja kõiksugu pisielajate püünised olid teada-tuntud, kuid üks asi on näha mutiraibet või vastu akent põrutanud siidisaba, hoopis teine aga näha armast Mauritiust, kel oli kombeks teki peale kerra kerinuna neil jalgu soojendada, kuid kes nüüd nägi välja nagu külm, kõva ja ebasõbralik asi, mis oli elutute asjade maailmast esile kerkinud. Täiesti võõrast, vastikute lõhnade ja külmade vahajate pindade maailmast, kuhu kuulus ka õudustäratav tundmatu Jeruusalemma märtri kuivanud, kollase lõhenenud küünega sõrm, mida hoiti kodukabelis kaunis kullatud ja klaasitud relikviaaris. Kuigi kalli raha eest soetatud reliikviat ümbritses pühaduse ja aukartuse tunne, kerkis Urszulale ja Kazimierzile seda koltunud ja lõhenenud küünt nähes otsemaid kurku üles-alla liikuv vastikusklomp, mis ähvardas koos hommikupudruga välja murda. Aga nüüd ühtäkki kuulus ka Mauritius sinna elutute asjade maailma. Ükski kolmest lapsest ei tahtnud Mauritiust sülle võtta, nii tuli otsida mingi sobilik kalts, millesse kassiraip mähkida. Lõpuks, mähkinud kassi leitud kotiräbalasse, tarisid nad seda kordamööda tassides selle kummaliselt raske ja kange olendi majja ning suundusid otsejoones raamatukogutuppa, teades, et sel päevaajal leiavad nad sealt kindlasti eest Jan Maciej Narwoyszi.
Teenijatüdruk, kes eestoas nurki pühkis, hakkas surnud kassi nähes mõistagi tõrelema ja lapsi välja ajama, kuid sellesse sekkus kära kuulnud isa hääl. „Tulge sisse, te väikesed lollpead,” kutsus ta masendunud kolmiku armsasti sisse ja pistis hetkeks sule tindipotti,
mis seisis arveraamatute ja kirjadega koormatud laual. Kuulates üksteist katkestavate laste juttu kassi kurvast lõpust ja selle leidmise asjaoludest ning silitades oma lühikest hallinevat habet, mille keskel jooksis justkui mägral tumedatest karvadest triip, lasi Jan Maciej Narwoysz suurema osa laste vadinast kõrvust mööda ja vaatas oma eluõhtu lohutust – pruunisilmseid punnpõskseid võrukaelu, kaksikuid, terveid ja prinke nagu paar küpseid kirsimarju. Oma vanuse poolest sobinuks nad talle rohkem lastelasteks, mitte lasteks, ja Jan Maciej Narwoysz mõtles sageli, et nii hiline isadus oli teda õpetanud vanainimese kannatlikkusega kaksikute lõpututele küsimustele vastama, ning et tema enda elupäevad olid juba loetud ja kahanesid, siis jäi tal aega ka lapselike avastuste ja pettumuste jaoks.
„Aga miks ta nüüd selline kõva on?” nõudis väike Urszula, kelle tanuga raamitud näokesest oli näha, kuis hirm ja uudishimu võitlust peavad. Jan Maciej Narwoysz selgitas, et Mauritiuse on jäistesse ahelatesse lukustanud surm, see on koolnukangestus, mille kohta teaduslikult ladina keeles öeldakse rigor mortis. Ei, see surma jäisus lukustab ilma võtmeta, Mauritius on sellepärast kange, et veri, mida süda ringi ajab, on lakanud tema keha veenides voolamast; südames on klapid, mis sulgudes ja avanedes suruvad verevoolu teatud suunas. See on suur teaduse saladus, millest olid jälgi leidnud juba Hommiku maa targad ja mille olemasolu kahtlustas üks Miguel Servet1 nimeline hispaanlane, kuid et ta olla olnud nii kõlbmatu ketser, et lõpetas oma elupäevad tuleriidal, siis tuli veel ligi sada aastat oodata, kuni Inglise kuninga arst William Harvey1, olles uurinud kõiki elusolendeid, kirjutas pika traktaadi ja tõestas, kuidas päriselt on. Jan Maciej Narwoysz mäletavat siiani, kuidas ta noorpõlves Itaalias reisides Padovas endas teadusmehi vaidlemas kuulis, et kas inimese süda on tõesti võimeline verd sepalõõtsa kombel edasi lükkama ja seda ringiratast liikuma panema ning kas see ongi inimese
1 William Harvey (1578–1657) oli inglise teadlane, 1628. aastal ilmunud teoses „Exercitatio Anatomica de Motu Cordis et Sanguinis in Animalibus” selgitas ja tõestas ta katsetega vereringe põhimõtet.
liigutuste, soojuse ja elu saladus. „Siis on ehk võimalik Mauritiuse veri kuidagi uuesti ringlema panna?” katkestas Jonelis Jan Maciejust. Kaksikute isal tuli selgitada, et elu seaduse avastamine on üks asi, aga võtta ja seda muuta hoopis teine: „Isegi Harvey ise ei saanud midagi teha, kui Inglise kuninga Jamesi surmatund kätte jõudis.”
Pealegi on Mauritiuse kassihingeke juba kehast välja lennanud ja keegi ei saa seda enam tagasi tuua. Urszula tahtis teada, kas elu sõltub südame löömisest või sellest, et keha sees on peidus hingeke, ja Kazimierzi jaoks oli oluline teada saada, kas Mauritiuse hingeke lendas paradiisi. Isa vältis vastamist Urszula küsimusele, mis ka talle endale sageli asu ei andnud, kuid kinnitas, et pidades silmas, kuidas kõuts kannatlikult pidevat halastamatut väntsutamist talus, olla ta tõeline märter ja on kohe kindlasti välja teeninud koha paradiisis.
Siis tekkis Jonelisel küsimus, kas Mauritius satub samasse paradiisi, millest räägib praost ja kuhu lähevad ka kõik head inimesed, või on kassidel ehk mingi oma eraldi paradiis hüplevate päikesejänkude, vastsündinud paljaste hiirepojukeste ja verisulil linnupoegade, rõõsa koore, rasvaste praevorstide ja kõvaks keedetud kanamunadega, aga Kazimierz tundis huvi, et ehk võiks Mauritiuse lahti lõigata, sest ta on ju niikuinii juba surnud, ja vaadata, kuidas seal tema sees kõik korraldatud on, kuidas need veenid ja süda välja näevad ning kus on need klapid, mis kinni-lahti käivad.
Jan Maciej Narwoysz, keda õhutas takka teadushuvi, mis polnud karvavõrdki nõrgem mingeid piire mittetunnistava kümneaastase poisikluti uudishimust, oleks ka ise hea meelega tahtnud kassi lahti lõigata, kuid ta talitses end õigeaegselt, kui märkas Urszula õudusega täidetud silmi ja seda, kuidas Tarvydai Jonelise nägu sõbra julguse peale pikaks venib. Nii otsustatigi lõpuks kõutsi põrmule väärilist austust üles näidata ja ta ravimtaimeaia serva suure vaarikapõõsa lähedale matta. Kuigi kaksikute ema andis Mauritiuse surilinaks lahkesti tüki vana narmendavat mööblisametit, kutsuti kassi matustele kõigist täiskasvanud majakondsetest üksnes Jan Maciej ja talle usaldati veel ka matusetalitusel järelhüüde pidamine. Hiljem, pärast lühikest, kuid muljetavaldavat ja kõigi retoorikareeglite järgi peetud
obituaari 2 , kus kiideti Mauritiuse hiirepüüdmiskunsti, ustavust ja head loomust, jälgis Jan Maciej lapsi, kes seisid väikese augu ääres ümber lükandkaanega puulaeka, milles puhkas sametisse keeratud lahkunu, üksteise järel matusekõne pidasid, augu kinni ajasid ja selle enda korjatud põllulilledega katsid, ning Jan Maciej pähe tulvasid mitte just päris kristlikud mõtted sellest, et ehk on paradiis vaid ilus väljamõeldis, mõeldud peitma kohutavat tõde, et keha on vaid lihast, luudest ja vedelikest koosnev aparaat, mis laguneb ja kulub nagu veski logisema hakanud hammasrattad või pudeneb see siis mingi õnnetuse või haiguse tõttu parandamatult koost justkui kogemata käest libisenud ja marmorpõrandale kukkunud kallis kell. Niisiis on sellele oma piiratust ja kaduvust mõistnud liha ja luude aparaadile hädasti vaja lohutust ja usku surematusse hinge, paradiisi ja ülestõusmisse, et tal oleks kasvõi pisitillukegi põhjus igal hommikul ärgata ja teha rohkelt ebaolulisi ja põhimõtteliselt mitte midagi muutvaid asju, nagu söömine, armatsemine, sünnitamine, külv ja lõikus, sõdimine ja poliitika, puude langetamine ja sameti kudumine, teadustraktaatide kirjutamine, linnade ehitamine, laevade prahtimine ja nendega kaugetele maadele sõitmine ... Hädasti on vaja usku, et kogu sel sagimisel on mingi mõte, mis võtab imetabaselt kätte ja saab selgeks, kui kajab seda lõpetav surmatund, aga kogu sagimise tähenduslikkuse põhjendamiseks on kavalpead välja mõelnud kõiksugu rituaale ja kombeid, mis otsekui peaksid veenma, et liha ja luude aparaadi purunemine pole põrmugi mitte lõpp, vaid hoopiski millegi algus ... Tõeline bajka 3, mis on mõeldud vaid selleks, et inimene unustaks end mänguhoogu nagu nüüd ka need kassi matvad lapsed, ega kurvatseks nii tugevalt oma olemasolu mõttetuse pärast.
Pidanud vastu Mauritiuse pompa funebris’e4 ja naasnud häärberisse oma raamatute juurde, korkis Jan Maciej lahti pudeli Hispaania
2 Matusekõne.
3 Muinasjutt (poola k).
4 Matusepidustused (ladina k) – keerukad ja pidulikud aadlike 17. saj matuserituaalid.
veini, mida ta seal raamatukapis hoidis, valas väikese klaasi, ja näkitsedes veini kastetud kõva ingveriküpsist, tõmbas sahtlist välja kullatrükistega kaunistatud nahkkaantega väikese vana Narwoyszide silva 5, ja isegi selgelt mõistmata, miks, tundis kohustust kuupäeva
Die 7 Julij 1659 Anno alla panna kirja üheainsa pähe tulnud lause:
Scientia dat refero, fides dat vires perfero lemma 6 .
Kahjuks tuli Jan Maciejl vaevalt kahe nädala möödudes perekonna
silva veel kord mitte ainult lahti teha, vaid ka kogeda kõige tõelisemat usu järelekatsumist. „Anna Magdalena Narwoyszówna, Milkantaist pärit Jan Maciej ja Siedleszczyńskitest pärineva Elżbieta tütar, kes oma nõrkuse tõttu in privatum kodus ristiti, obiit die 22. juuli 1659
Anno, Aetatis suae mens 2 die 6,” kirjutas ta nurgelises ladina keeles ja lisas alla poola keeles:
Tak li moja Magdalenka, jeszcze żyć na świecie
Nie umiawszy, musiała w ranym umrzeć lecie?
I nie napatrzawszy się jasności słonecznej
Poszła, nieboga, widzieć krajów nocy wiecznej!
A bodaj ani była świata oglądała!
Co bowiem więcej, jeno ród a śmierć poznała?
A miasto pociech, które winna z czasem była Rodzicom swym, w ciężkim je smutku zostawila. 7
Tegelikult valetas Jan Maciej selles ülestähenduses kaks korda. Esmalt siis, kui ta Kochanowski südant võpatama pannud treenis
5 Silva rerum (ladina k) – asjade mets; nii nimetati 16.–18. sajandil populaarset, põlvest põlve edasiantavat leedu aadlike pereraamatut, kuhu peale selliste oluliste elusündmuste nagu sündide, pulmade ja surmade kuupäevad pandi kirja ka sententse, luuletusi, kõnekäände, pidustustel öeldud tooste, tervituskõnesid ja panegüürikat.
6 Teadus annab vastused, usk jõu neid taluda (ladina k).
7 Fragment Jan Kochanowski (1530–1584) surnud tütrele Urszulale pühendatud II treenist (treen – kreeka k thrēnos, Vana-Kreeka surnuitk): „Kas nii [..], veel maailmas elamagi / õppimata, pidi ta varasuvel surema? / Päikesepaiste üle rõõmustamata / lahkus ta, vaeseke, vaatama igavese öö ääretusse! / Nõnda päris maailmas viibimata, seda nägemata! / Saamata tunda midagi enamat – vaid sündi ja surma? / Rõõmu asemel, mida aja jooksul oleks kinkinud / oma vanematele, jättis ta vaid ränga kurbuse.” (Poola k)
meelevaldselt ja kergekäeliselt asendas tütre nime, teisel korral siis, kui muutis poeedi sõnu vanemaid tabanud raske kurbuse kohta. See, mille ootamatult kustunud vastsündinu vanematekoju endast maha jättis, meenutas pigem mitte kurbust, vaid metsikut, jumalakartmatu raevuga täidetud hullust. Hommikul oli tüdrukukesel asja eest, teist taga äkki palavik tõusnud, ta hakkas lausa tundidega hääbuma. Näis, nagu tiriksid moirad nähtamatu käega ta elulõngast, justkui rida rea haaval vaevalt alustatud kudumit harutades ja näost elu värvi välja imedes. Kui maimukest pärastlõunal krambid raputama hakkasid, otsustati ta kiiresti ilma kapellaanita ristida ja Jan Maciej, toonud kodusest kabelist püha vett, valas seda ise oma käega surevale tütrele pähe, ristides ta oma ema mälestuseks Annaks ja kahekümne teise juuli kaitsepühaku auks Magdalenaks. Kõrri pidama jäänud pisaraklombi kätte lämbudes jõudis ta ometigi veel rumalalt mõelda, et ehk on see karistus kõrkuse eest, mis pani teda pisitüdrukut kolm kuud selleks nimetuna hoidma, et ristsed saaksid peetud täpselt neitsi Maarja uinumise pühal Vilniuses endas ja suure hiilgusega, kutsudes ristiisaks tema hiilguse vürst Radziwiłłi enda. Nüüd aga toimus ristimine pisaraisse uppuvate koduste keskel ja ristiisaks sai tema ise, jagades, nagu oskab, kiiruga esimest ja viimast sakramenti. Kui lühike, vaevu mõne tunni kestnud Anna Magdalena elu kristlikus kogukonnas lõppes ja ta rändas oma Looja juurde, kes oli nii kitsilt talle maist elu andnud, näis kodustele surmast hirmsam Elżbieta meeltesegadus. Südamevalust mõistuse kaotanud naine raputas taeva poole rusikaid ja sajatas Jumalat ennast, aga siis murdus äkitsi talumatust valust ja hakkas sõgeda kombel õõtsuma. Hetketi ta rahunes, kuid see rahu oli sõimust ja raevust hirmsam, sest tekitas kahtluse, et ema võib koos maimukesega ka terve mõistuse kaotada.
Elżbieta Narwoyszowa jaoks sai sellest kaugeltki mitte esimene, aga viimane kaotatud pisike. Kui juhus ja saatus oleks Narwoyszide vastu leplikum olnud, oleks kaksikutel juba varem vend või õde olnud, kuid hobuselt kukkunud Elżbieta kaotas ta nii varakult, sellise idualgena, et polnud oma õnnistatud seisundist isegi teadlik. Hiljem, juba pärast kaksikute sündi, pidid nad veel ka venna saama,
kuid tal polnud neetud moskoviitide pärast saatusest määratud seda maailma näha. Jan Maciej tegi kõik, et kaitsta naist nende märatseva stiihia eest, kuid ta ebaõnnestus ühes – ta ei suutnud kaitsta naise silmi, et need ei näeks venelaste toime pandud julmusi. Kui neli aastat tagasi kehvadesse rõivastesse riietunud ja üürimajast vaid vähesed asjad kaasa haaranud Narwoyszid kiiruga kasakate rüüstatud põlevast Vilniusest põgenesid, suutis Jan Maciej imepäraselt eemale hoida linnatänavatest, kus märatsesid purupurjus vaenlase hordid. Hobusekronu veetav põgenike vanker suutis vältida kõige enam leegitsevaid kvartaleid ja tänavaid, mida mööda voolasid verejõed, ja vaid ime läbi libisesid nad mööda rüüstamises hävitatud Radziwiłłi paleest, mille ümber vaarusid hullusest seestunud purjus kasakad. Kui nende juhid olid palee veinikeldri viimastest varudest tühjendanud, ei põlanud janused lihtsoldatid ära ka piiritust suurtest kunstkamera purkidest, kus tema hiilgus vürst Janusz Radziwiłł hoidis kunagi kogutud vastikuid looduse veidrusi: kahepäist vasikat, sabaga embrüod, Lääne-India kuningapoja kuivanud pead turritava sulgedest peaehtega, salamandrit ja Siiami kaksikuid ning usutavana näivat merineitsit, mille oli valmistanud küllap mõni nupukas ülemerepetis, õmmeldes kokku karvadest paljaks aetud ahvi torso ja forelli saba. Need piirituses hulpivad looduse vembud kasakaid eemale ei peletanud – haruldused vedelesid kummituslikult palee hoovis klaasikildude, Hispaanias valmistatud ja paberlilledega kaunistatud pühakuid kujutavate sulanud vahareljeefide ja õlimaalide tükkide vahel, ligunesid kasakate jalge alla tallatuna vere- ja kuselompides.
Kitsaste põiktänavate kaudu linnast põgenev perekond ei saanud vältida vaid üht asja – nad pidid tahes-tahtmata minema mööda tulest haaratud tänavat, mis viis Püha Peaingel Miikaeli kirikust mööda Bernardiinide väravani, mille kaudu oli otsustatud linnast lahkuda. Nad ei näinud koletul kombel rüvetatud kiriku altarit, kus aeglaselt hõõgus põlema süüdatud Püha Neitsi ikoon, ega keldris kirstudest välja kistud vürstide Sapiehade surnukehi, kellel olid labakäed lihtsalt maha raiutud, sest ei suudetud jäigastunud sõrmedest kalliskividega ehitud sõrmuseid ära tõmmata, kuid nad nägid midagi
värskemat. Kasakad, olles vägistanud vähesed kloostrisse jäänud preilid klarissid, ei olnud neil mitte ainult kõhud lõhki lõiganud, vaid olid ka nunnade teotatud kehad mõõkade abil pühakoja puude külge rippuma naelutanud. Elżbieta, märganud verepritsmetega kaetud kloostriseina, jõudis kuueaastaste kaksikute näod veel õigel hetkel endale sülle suruda, et need kogu seda jõledust ei näeks, kuid ise ei jõudnud pilku eemale pöörata. Seal, kloostri aia kohal, Zolotorenko8 enese käsul teibasse aetud, nägi ta oma teise põlve tädi, auväärset klarisside abtissi, Siedleszczyńskitest pärinevat Dorotat – teotatud, lõhki rebitud nunnarüüs, paigast nihestatud jalgade, äralõigatud nina ja maha raiutud sõrmedega. Piisas hetkest, et see pilt igaveseks Elżbieta mällu sööbiks.
Öösel, minnes kaares ringi ümber leegitseva ja samuti kasakate rüüstatava Trakai, jäi pere ööbima teeäärses laastatud kõrtsis Samueli Juures, mille viinavarud olid moskoviidid juba ära joonud ja punaste vähkide joonistustega kaunistatud sildil mainitud kõrtsmiku mõõkadega tükkideks raiunud, nii et kuna tühja kõrtsi polnud enam jäänud midagi joodavat ega tapetavat, võis julgeda arvata, et kasakad siia niipea tagasi ei tule. Pugenud tühjas tallis sõime taha peitu, Jan Maciej ja ta teener Martynas vahetustega valvet pidamas, püüdis põgenemisteel olev pere kasvõi mõneks tunniks une ja unustuse valda kaduda. Vastu hommikut nägi Elżbieta unes end väikese plikatirtsuna, keda Siedleszczyńskitest pärinev tädi Dorota järele katsub, kas ta oskab üles antud katekismuselõiku ikka hästi lugeda. Unenägu oli tõelisem kui tõelus ise – Elżbieta tundis koguni katekismuse nahkseid kaasi käte vahel ja vaevu tuntavat puhtusearoomi, mis levis tädi Dorota tärgeldatud pealinikust; oli koguni kuulda, kui õrnalt kõliseb vastu laua serva püha ema rinnal rippuv rist, akna taga kohab hiiglaslik pärnapuu ja sädistavad varblased, kes igavesti kaklesid koha eest sammaste ülaosa ümarustel kirikuõuel. Kuid unes ei jäänud tädi Dorota Elżbieta lugemisega rahule ja käskis lehekülje tagasi keerata ning uuesti alustada. Elżbietal ei õnnestunud kuidagi
8 Ivan Zolotorenko – kasakate ataman, kurikuulus 1655. a Vilniuse rünnaku ajal toime pandud julmuste poolest.
raamatu lehekülgi tabada, need tundusid olevat üksteise külge kinni jäänud. Äkki märkas ta, et raamatu lehed on verest kokku kleepunud ja veri voolas abtissi käest, täpsemalt maha raiutud sõrmedega köndist, mille ta oli armastavalt õetütre käekesele asetanud, ja nagu see on vaid unes, ei suutnud Elżbieta, kes küll mõistis, et parem on seda mitte teha, vastu panna kiusatusele silmad tädi näole tõsta ja nägi lähedalt seda sellisena, nagu oli näinud tol päeval – äralõigatud nina ja ärarebitud ülahuulega, mis jättis igemed paljaks. Elżbieta Narwoyszowa ärkas karjudes ja veritsedes, sest tema unenäost vapustatud keha oli välja tõuganud meessoost loote, keda ta viiendat kuud üsas kandis.
See õnnetus määras ära, et hilisematel aastatel oli vaja hingerahu nimel ohtralt missasid pidada, igal õhtul lugematul hulgal tassitäisi humala- ja maarohtude keedust juua, paljusid Jan Maciej öiseid embusi ja tuhandeid peapaitusi, kuni verest nõretav klarisside klooster ja selle õnnetu emake lõpuks enam Elżbieta unedesse ei ilmunud; oli vaja paljusid rahulikke varahommikusi ärkamisi ajapikku paika loksuvasse argipäevaellu, kuniks kogetud õuduse kõnts lõpuks mälumeele põhja vajuma hakkas, kuniks pühapäevasest lõunapraest ei hõngunud enam kärsanud laipade karmulehka ja kuniks kõik igapäeva elu-olus ette tulevad kleepuvad vedelikud lõpuks enam unes hüübiva vere kleepuvust ei meenutanud. Isegi Elżbieta surmani ärakohutatud üsk, mis alul ligi aasta igakuise looduse kutse vastu tõrkus, hakkas lõpuks tasapisi paranema ja lõppude lõpuks, pärast veel kaht enneaegselt kaotatud järglast, sai Narwoyszide suguvõsa täienduseks viimase määratud ja pikisilmi oodatud maimukese, Anna Magdalena, kes lamas nüüd Flandria pitsidega kaunistatult ja ristimisriietes mõisa kabeli altaril tillukeses kirstus, jalutsisse kinnitatud graveeritud hõbeplaat jutustas aga kibedalt ta lühikese elu loo, mis mahtus kolme ritta.
Päevade viisi kabelis istuv, musta looriga kaetud ja pisaramärga rätti käes käkerdav Elżbieta leinas tegelikult mitte ainult seda pisikest, juba neljandat surnud maimukest, vaid ka oma pöördumatult lahkuvat emadust; oma usku, et Jumal on õiglane, halastav,
kõikenägev ja jagab kõigile ausalt vastavalt teenetele. Elżbieta ei suutnud uskuda, et vaese vaga Dorota, kes kärbselegi liiga ei teinud, rüvetamine, piinamine ja kohutav surm võiksid olla jumaliku plaani osa. Ja teised klarissid, noored ja vanad nunnad? Kas ka nemad pidid piinades surema? Ja kas nad surmanud jumalavallatud kasakad tegutsesid Jumala teadmisel ja tema plaani järgi ning olid vaid tööriistad ta kätes? Kas ootab neid pärast surma selle eest tasu ja nad saavad põrgus karistatud? Kuid kuidas ja mille eest saab Jumal neid karistada, kui ta ise valis nad oma pimedateks tööriistadeks, sundides neid ellu viima vaid talle endale mõistetavat plaani? Ja miks jälitavad lõputud õnnetused teda ennast, kes ta pole elu seeski teadlikult ja tahtlikult rikkunud ühtki kümnest käsust, vaid on iga pähe eksinud halba mõtet alati kogu südamest kahetsenud? Ja miks pidi äkki surema pealtnäha terve ja pikisilmi oodatud lapsuke, kes polnud jõudnud veel mõtteski pattu teha, kes pakkus kogu perele vaid puhast rõõmu, mis lasi kogetud õudusi lõpuks unustama hakata? Ja peas sumisevate mõtete sülemist kurnatud, täitusid Elżbieta silmad jällegi pisaraist, sest vaid silmist voolavad ja jõu röövivad pisaraojad suutsid teda hetkeks väsitada ja samal ajal minema kihutada kahtlused, mis peas sumisesid.
Jan Maciej tegeles samal ajal end säästmata väiksekese matuse, haua ja missaga seonduva korraldamisega, põigates üha kabelisse, et heita pilk leinavale naisele, kes püüdis välja rabeleda teda sügavikku tiriva südamevalu mülkast. Vahel kiigutas ta naist justkui last oma embuses, vahel noomis õrnalt, aga karmilt selle eest, et see lootusetusele alla annab; vahel ähvardas koos naisega taevaseid jõude, vahel õhutas naist hoopis vastupidi usku mitte kaotama ja kinnitas, et kuni nad on kõik koos, ei juhtu midagi halba, ja tuletas aina meelde kaksikuid, kes oma ema vajavad.
Kaksikud toodi kabelisse kõigest veerandtunniks. Üles tõstetud kaksikud jätsid kiirustades hüvasti surnud õekesega, kes tundus neile ühtäkki vahanukuna, ainult et nüüd oli tal imelik, võõras ja vananenud nägu ning see äratas nende peakestes millegipärast mõtte Mauritiusest, kes oli pärast surma täpselt samamoodi võõras
ja kurjakuulutav välja näinud. Klammerdunud surnuvalvet pidava Elżbieta külge, pistsid mõlemad ootamatult valjuhäälselt nutma, kuid mitte sedavõrd haledusest õe pärast, kuivõrd hirmust näost mustaks tõmbunud ja südamevalust piinatud ema pärast, kelle näos nad eksimatult tundsid ära surmaalge, mis tasapisi oli võitmas kaasasündinud soovi elada. Lõpuks otsustati neid enam kabelisse mitte tuua ja anda majateenijanna järelevalve alla, et nad ei segaks matusteks valmistumist.
Too neiuke ei suutnud miskit paremat välja mõelda, kui vaid pidevalt rumalaid küsimusi esitavate kaksikute suud toitu täis toppida, ja pannud nad kööki istuma, toitis ta neid kõiksugu udujuttu ajades peaaegu et väevõimuga enda valmistatud kapsarullidega; seejärel otsustas ta jõmpsikad varakult magama panna, et saaks ise segamatult ära teha seoses matustega kaela sadanud tööd. Tuvidena põhjalikult nuumatud ja punnis kaksikud veetsid raske ja pika öö, kui neid piinasid seedimata toidust põhjustatud hirmuunenäod, milles nad ise, või mis veel hirmsam, nende mõlemad vanemad olid surnud, ja siis ilmnes veel, et voodi all peidab end surnud õde, kes on iga hetk valmis nad oma väikeste linnuküüniste sarnaste käekestega, mis olid tigedad nagu surnud Mauritiuse ammuli suust esile küündivad hambad, jalgupidi igavesse pimedusse tirima. Hommikul ärkasid mõlemad, nii Kazimierz kui ka Urszula, üleni kleepuva hirmuhigiga kaetuna ja Jan Maciej pidi kaksikuid pikalt silitama ja rahustama ning kinnitama, et rohkem, vähemalt mitte lähiajal, ei kavatse enam keegi surra. Lapsed kauplesid isa käest välja loa sel hommikul hommikusööki mitte süüa, vaid minna selle asemel mõisa suurde hoovi mängima. Puhtaks pestud ja oma parimates riietes, jõlkusid kaksikud mõnda aega väljas, jälgides kurbade ettevalmistuste tõttu ringi sagivaid kodakondseid ja kasutades ära seda erilist leplikkust, mida matuste ajal väikeste laste suhtes üles näidatakse. Keegi ei kärkinud, et nad jäävad pidevalt jalgu, ega praganud hoovil kasvavate puude tüvedesse noa loopimise pärast, mille eest nad tavaoludes oleksid nahatäie teeninud. Aga kuna praegu polnud selliseid igapäevaseid tegevusi nagu kohustuslik
palve, kirjatunnid ja lihtsamad kodutööd, milles nad vanemate käsul mõisateenijaid aitasid, et tühja ei logeleks, siis aja edenedes sai kaksikutel nende mängude tagavara otsa. Igavledes ja ilma selge põhjuseta rahulolematud, sattusid nad tallide juurde ja leidsid seal redelipulgal kükitava Jonelise, kes samasugusest teadmatusest, mida teha, sülitas maapinnale ja oli juba jõudnud üsna korraliku poolringi välja tatistada. Üles roninud ja end tema kõrvale sättinud, aitasid kaksikud tal sülitada – teadupärast pole ju miski nakkavam kui halb eeskuju ja eriti nautis seda tegevust Urszula, sest temal kui tüdrukul ei sobinuks seda kohe üldse teha.
Mingil ajahetkel, küllap siis, kui kahe läraka vahel sülge koguti, hakkasid nad rääkima surmast ja sellest, milline peaks olema enesetunne kohe pärast surma. Kazimierz väitis, et ta proovis eelmisel ööl lamada ja üldse mitte liigutada, mitte pöörata tähelepanu ümbritsevatele häältele, mitte tunda selja all oleva voodimadratsi kahinat, mitte hingata ja üldse mitte midagi mõelda, vaid püüda kujutada ette ainult täiesti musta ja lõputut pimedust, mis peaks ilmselt heljuma surnute silmalaugude taga. Kuid lõpuks olla ta alla andnud, sest hakkas tõesti hirmus, lisaks olla võimatu samaaegselt teha nägu, et oled surnud, ja seda ette kujutada, sest on ju ainuüksi mõtlemine tegevus iseenesest. Urszula vaidles vastu, et kapellaan ütles, et surnud jäävad tõesti magama ja ärkavad üles viimsel kohtupäeval, kui peavad astuma Jumala ette, seega võivad nad ehk ka mitte elusatena und näha. „Pealegi tuletage meelde, kuidas vanaisa seimist tagasi tulles ütles, et küllap keeras kadunud kuningas kirstus teise külje,” põhjendas ta vastuvaidlemist mittesallival hääletoonil oma veendumust, et surnud mitte ainult ei maga ja ei näe und, vaid koguni keeravad ka unes külge. Ükski lastest ei mäletanud hiljem, kellel tekkis mõte Mauritius üles kaevata ja vaadata, et ega ta oma puusärgis äkitsi teisele küljele ole keeranud. Kuid nad mäletasid enam kui selgelt, et panid kõutsi lamama käppadega vasakule, nii et kui nad leiaksid ta eest teisele küljele keeranult, siis see olekski tõeline kirstus ringikeeramine ja samal ajal ka vaieldamatu tõend surmajärgsest elust. Pühkinud laiali
ürdiaia nurka kuhjatud künka, mida nüüd tähistasid kuivanud ja murdunud lilled, mis nad mõne nädala eest sinna torganud olid, kraapis kuus kannatamatut peopesa ära kastikaane külge kleepunud mulla, ja kaane ettevaatlikult maha lükanud, nägid nad sametit, mis nägi nüüd välja vesimärg nagu likku pandud põrandakalts. See oli Kazimierz, kes kanga äärest kahe sõrmega kinni võttis ja lõpuks kõutsi surilina kõrvale tõmbas.
Kuigi käpad olid ikka veel vasakule poole pööratud, siis kass hingas. Ta küljed kerkisid ja vajusid ning kasukas oli märg, justkui oleks ta märjaks saanud või tugevalt higistanud. Järsku, enne kui lapsed jõudsid sellest ootamatust avastusest toibuda, rebenes
Mauritiuse pundunud külg, nagu oleks keegi seda habemenoaga kraapsanud, ja sealt hakkas vooluna voogama vahutavat lima, valgeid kihavaid vaklu, halle vingerdavaid tõuke, kollaseid rammusaid usse ja punakaid sõlmelisi vihmausse, tundus, et kohe hakkavad need üle kõutsi kirstu äärte valguma ja ujutavad justkui üle kallaste tõusnud jõgi üle laiali kraabitud mullapinna, peenramaa serva ja laste kingad. Mõneks hetkeks hämmastusest ja jälkustundest tardunud lapsed vastasid sellele äkki valla pääsenud surma ja hävingu purskkaevule igaüks isemoodi. Kazimierz seisis nagu paigale naelutatud, Urszula, jõudmata kummardudagi, oksendas välja eilsed kapsarullid, aga Jonelis tormas justkui kurjast vaimust vaevatu jalgadega mulda kaapima, püüdes kogu seda jälkust taas maasse kaevata, maha matta ja suruda tagasi mulla alla, hauda või põrgusse, sinna, kus oligi selle koht. Toibunud Kazimierz tundis, et see, mis ta äsja nägi, on kaalukas põhjus mehiselt vanduda ja ütles valjult „pask”. Tõsi küll, mõtles ta vaikselt, et juba siis, kui isa rääkis verevoolust ja klappidest, oli ta kahtlustanud, et pole olemas mingit kasside paradiisi ja et pärast surma mädaneb kõik kõduks ja saab vaklade poolt ära õgitud. Jonelis otsustas mehelikkuses väikese Narwoysziga sammu pidada või teda ehk isegi üle trumbata, seepärast ütles ta veelgi valjemini „kuramuse kassiraip”, aga ise tundis vaikselt uhkust, et ainsana kolmikust ei sattunud ta segadusse, sööstis tegutsema ja selle jälgi saatanasigitise kohemaid
kinni kattis. Urszula ei teadnud rohkem mingeid vandesõnu ja tal oli oksendamise pärast kole häbi. Ja ta otsustas, et kui ta tahab seda häbi oma mälust kustutada ja päästa end kurvast saatusest saada pärast surma mädanevaks, vaklade ja tõukude õgitavaks korjuseks, jääb tema jaoks üle vaid üksainus tee. Milkantai Narwoyszide seast pärinev Urszula otsustas hakata pühakuks.