ESIMENE PEATÜKK
„Kas sa Alanit mäletad? Su vanaonu poega Clare’ist.“ „Kas mäletan?“ „Mäletad ikka! Tal oli kaks koera ja üksainuke silm, naist ei võtnud, käis paar korda meie juures, kui sa väike olid.“ „Ahjaa.“ „Surnud! Südamerabandusse, olgu muld talle kerge. Möödund nädal lehest lugesin.“ Paul polnud kunagi varem tähele pannud, kui külm on vanainimese käsi. Kui vanaproua haprad sõrmed patsutasid Pauli omi, justkui otsides kinnitust, et ta on tõesti seal, ei saanud see Paulil märkamata jääda. Kui aus olla, oli tal raske millestki muust mõelda. „Sai vannis südamerabanduse,“ jätkas Margaret. „Mina arvan, et asi on nendes uutes vannisoolades. Ega seda küll ei tea, mis nende sees on.“ Paul noogutas nõusoleku märgiks napilt, millest piisas, et suunata vanadaam ekslema mõtetes kulgevatele radadele. Kas laibad pole mitte jääkülmad? Kui nad olid lapsed, oli Barry Dodds Paulile rääkinud, et ta oli peiete ajal vanaisa surnukeha tõuganud, see kukkus talle otsa ja tal oli tunne, nagu oleks kümme külmutatud kalkunit talle peale prantsatanud. Aga samas oli ta Paulile öelnud ka, et naise rinda katsudes on tunne, nagu pigistaks küpsekana. Kui järele mõelda, siis oli tol poisil mingi imelik kinnismõte linnuliha suhtes. „Nii noor mees. Ta oli ju alles...“
— 5 —