Seadista oma aju ümber preview kauplustele

Maria Nordin

SEADISTA OMA

AJU ÜMBER

JA TERVENE!

12 sammu vaevustest vabanemiseks

Sisukord

Hea lugeja 9

ESIMENE OSA: OMA VÄE LEIDMINE 13

Kuidas ma haigestusin, oma väe leidsin ja tervenesin 15

Minu teooria selle kohta, miks me sümptomeid 28 kogeme

Lähemalt mu meetodi tagamaadest 32

Meetodi vastuvõtmine 39

TEINE OSA: FREE TO HEAL® MEETOD 45

Sinu keha tervendab ennast ise

Juhised teekonna alustamiseks 51

ESIMENE SAMM: Sinu uus iseolek 57

Iseoleku kogemus ja maailmavaade 60

Maailmavaate muutmine oma heaolu toetamiseks 72

TEINE SAMM: Teadvusta ja rahusta oma sisemist kaitsjat 79

Kaitsesüsteemid tervikuna: sisemine valvur 83

KOLMAS SAMM: Loobu vastupanust 101

Vastupanu ja emotsioonide vältimine 104

Mõtted ja emotsioonid 109

Erinevad vastupanu vormid 113

NELJAS SAMM: Häälestu tänulikkuse lainele 119

Mis on tänulikkus? 122

Tänulikkuse saavutamine ja laiendamine 128

VIIES SAMM: Võta omaks põhimõtted ja järgi neid 143

KUUES SAMM: Teadvusta oma mõtteid ja emotsioone 165

Vaikus su mõtete taga 169

Põhjus ja tagajärg vahetavad koha 171

Taipa, et maailm on peegelpilt 173

Tervislik on see, mida pead heaks 174

Õnnetused ja kohalolek 176

Mis on teadvus? 178

Endaga rääkimise tähtsus 182

SEITSMES SAMM: Muuda oma mälestusi tervise 187 hüvanguks

Mälestused ja sisemine valvur 190

Muuda oma mälestusi ja sinu sisemine seisund 191 muutub – ja vastupidi!

Isiklikud ja päritud mälestused 193

Jutuvestmise jõud 194

Tervist toetavad emotsioonid 195

Värvide jõud 197

Ühendus sisemise lapsega 199

Armastuse mõju 200

KAHEKSAS SAMM: Loo endale tulevik 211

Mis on aeg? 214

Nii minevik kui ka tulevik eksisteerivad üheaegselt 215

Unistamise jõud 217

ÜHEKSAS SAMM: Otsi oma väge ebamugavus-tsoonist 225

Ebamugavusdieet 229

KÜMNES SAMM: Võta vastutus oma sisemise 235 seisundi eest

Sõltuvus stressikokteilist 237

Stress tekitab sõltuvust 240

Stress on nakkav 243

Stressikokteilist eemaldumine 244

ÜHETEISTKÜMNES SAMM: Loo oma mikroobidele 249 armastusküllane keskkond

Oled üleni mikroobidega kaetud 253

Aju, mõtlemine ja mikroobid 255

Mikroobid jagavad üksteisega ja teiste liikidega 257 teavet muutuva keskkonna kohta

Keskkonnatingimused määravad mikroobide 258 mitmekesisuse

Rasked või viljakad tingimused? 260

Teabevahetus peremeeslooma ja tema 262 mikroobide vahel

Mikrobioom ja immuunsusidentiteet 264

Mikrobioom ja iseloom 267

Mikroobid, stress ja immuunsüsteem 269

Mikroobid aitavad meil kohaneda ümbritseva 273 keskkonnaga

Kuidas luua soodsad tingimused headele 275 mikroobidele?

Uus suhtumine mikroobidesse ja keskkonda 282

KAHETEISTKÜMNES SAMM: Harjuta enda ja kogu 289 maailma hüvanguks

Tervenda ennast ja kogu maailma 294

Teised inimesed vaimse kujutluspildi harjutustes 295

Meetodi praktiseerimine loomadel 296

Harjutuse praktiseerimine lapsega 297

Kuidas saavad lapsevanema harjutused mõjutada 299 last?

Järelsõna 310

Kasutatud allikad ja lisamaterjal 312

Hea lugeja

Ma olen väga tänulik ja liigutatud, et oled otsustanud pühendada oma aega minu raamatu lugemisele. Soovin selle raamatu vahendusel tutvustada sulle täiesti uutmoodi viisi optimaalse tervise saavutamiseks ning pakkuda teistsugust lähenemist, mille abil tulla toime kõikide sümptomite või muude koormavate probleemidega, mis võivad sinu elu negatiivselt mõjutada.

Arhitektina olen harjunud nägema asju suures plaanis. Kui mõne tervisehäire või haiguse põhjust või ravi asutakse kliiniliselt uurima, tähendab see, et asi võetakse luubi alla: tehakse vereanalüüsid, uuritakse toitumist ning pööratakse tähelepanu pisiasjadele.

Minu sisetunne ütles mulle, et see pole sugugi kõige tõhusam – või vähemasti mitte ainus – lähenemine probleemi lahendamiseks. Kui ma ise haigustega võitlesin, hakkasin asju teistmoodi nägema. Selle asemel et keskenduda sümptomitele, astusin ma sammu tagasi ja püüdsin näha kogu probleemi tervikuna.

Olen aastaid mõelnud sellele, mis küll võib teha inimese, üksiku raku, elundi, ühiskonna või isegi kogu inimkonna nii haigeks, et see iseennast hävitama asub. Mis küll paneb inimese käituma viisil, mis on kahjulik tema enda või keskkonna suhtes? Mis küll paneb organismi iseennast hävitama? Haigused, keskkonna saastamine ja hävitamine, sõjad ja tuumarelvade leiutamine – kõik see taandub sisuliselt ühele ja samale asjale: miski põhjustab elu iseeneslikku hävingut.

Pärast erinevate teadusharude ja arvukate teadustööde uurimist hakkasin ma koostama teooriat erinevate sümptomite tekkemehhanismi selgitamiseks. Selles raamatus tutvustan ma sulle oma teooriat ja

andmeid, mis viisid selle loomiseni. Seda teooriat võib rakendada kõigi elus esinevate raskuste, mitte ainult keha füüsiliste sümptomite puhul. Minu lähenemine võib aidata sul mõista ennast, teisi ja elu tervikuna täiesti uuel viisil.

Millegi uue loomine nõuab nii oma mõtteviisi kui ka harjumuspäraste piiride proovilepanekut. Kui minult küsiti lapsena, kelleks ma tahan suurena saada, vastasin ma mõnikord, et arhitektiks või filosoofiks, aga sama tihti ütlesin ma hoopis, et tahan saada kunstnikuks või arstiks. Minu praegune töö hõlmab osaliselt kõiki neid ameteid. Olen laialdaselt uurinud erinevaid teadusharusid ja loonud endale sellise teadmistepagasi, mis polnud tervel kujul saadaval kusagil mujal. Pole ka ime, et ma ei osanud lapsena selgelt sõnadesse panna, mis suunas ma liikuda tahtsin.

Kui soovid leida lahendust mõnele seni lahendamata probleemile, on sul vaja julgust, et lasta oma mõtetel pürgida tundmatu poole. On võimalik, et neid mõisteid ja kirjeldusi, mida vajad lahenduseni jõudmiseks, ei olegi isegi veel välja mõeldud. Seetõttu olen minagi pidanud oma teooria jaoks looma uusi mõisteid, mida käesolevas raamatus ka selgitan. Mõistagi ei leidu nende mõistete kohta veel mingit teaduslikku materjali. Küll aga on minu teooria ja minu loodud Free to Heal® meetodi aluseks olevaid nähtusi uuritud laialdaselt mitmeski teadusharus ning ma kajastan neid ka selles raamatus.

Võid mu teooria kehtivuse proovile panna Free to Heal® meetodi abil, mille olen loonud oma uuringutele tuginedes ning mida siin raamatus sulle ka õpetan. Tegu ei ole ravimeetodiga ja see pole mõeldud alternatiiviks tavameditsiinile. Selle meetodi praktiseerimine ei välista ühtegi arsti poolt soovitatud ravi ja seda ei tohiks pidada asenduseks meditsiinilisele ravile. See raamat, minu teooria ja Free to Heal® meetod ei käsitle otseselt sümptomeid ja nende leevendamist, vaid kujutavad endast uutmoodi suhtumist sümptomitesse ja ellu endasse. Seda meetodit võib praktiseerida kõrvuti kliinilise meditsiini pakutava raviga.

Free to Heal® meetodit järgides märkad, et selle abil on võimalik mõjutada probleemi algpõhjust, selle asemel et ravida üksnes sümptomeid. Hakkad ühtlasi mõistma, et kõik sümptomid on olemuselt olulised märgid. Free to Heal® võib olla abiks mis tahes elus aset leidva raskuse puhul, olgu tegu siis mõne tervise-, suhte- ja tööprobleemi või igapäevaste katsumustega toimetulekuga.

Selle teooria üheks tähtsaimaks osaks on suhtumise muutmine: tuleb loobuda sümptomitele vastupanu osutamisest ja haiguse vastu võitlemisest. See ei tähenda, et haigusi ei tasugi ravida või et neid ei tohiks ravida. Vastupanust loobumine tähendab muutust teadvuse tasandil: selles, kuidas me sümptomeid kogeme ning millised tunded meie kehas tekivad. Just niisugune muutus meie mõtlemises ongi põhjuseks, mis mõjutab reaalselt haiguste ja sümptomite ilmnemist.

2019. aasta kevadel läbi viidud veebikursuse vahendusel jagasin ma oma teadmisi ja meetodit lausa tuhandetele inimestele mitmes maailmajaos. Paljud inimesed kõikjalt maailmast on kirjade ja videosõnumite kaudu mulle teada andnud, kuidas nad on vabanenud kõikvõimalikest vaevustest ning saanud tagasi oma elurõõmu – kõik tänu selle meetodi omaksvõtmisele ja praktiseerimisele. Free to Heal® meetod ei seisne haiguste ravimises. Tervenemine on tagajärg, mis kaasneb muutustega teadvuse tasandil.

Selles raamatus õpetan ma seda meetodit ka sulle. Näitan, kuidas sinu maailmavaade ja harjumus olla „mina“ on loonud eeldused selleks, et vaevused su teadvuses avalduksid. Soovitan sul pidada vaevusi ennekõike hinnalisteks sõnumiteks. Kui mõistad, et nad on tegelikult sinu poolel, võid lõpetada nende vastu võitlemise. Vaevused on kui hüppelaud sinu isiklikule arengule kaasa aitamiseks. Kui keha ja vaim on leidnud tasakaalu, ei vaja me enam neid sümptomeid, mis näitaksid meile kätte meie vead.

Selle raamatu eesmärk ei ole teaduslikult tõestada minu teooria või meetodi paikapidavust. Mina ja tuhanded inimesed, keda ma veebikursuse vahendusel juhendasin, on leidnud selle meetodi abil nii tasakaalu

I 11

kui ka viisi, kuidas vabastada oma keha tervendav jõud parima tervise saavutamiseks. Kui soovid teada saada, kas see teooria on usutav ja kas meetod toimib, on parim lahendus seda ise praktikas järele proovida. Sa ei pea loobuma kliinilisest meditsiinist ega arstide soovitatud ravist; sul tuleb lihtsalt õppida vaatama ennast ja oma sümptomeid uue nurga alt. Soovin jagada oma teooriat ja meetodit kui üht võimalust, mille abil paremini mõista elu ja toetada oma tervist.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses osas jutustan sulle endast ja oma teekonnast ning sellest, kuidas ma jõudsin niikaugele, et sinuga nüüd oma avastusi jagan. Teises osas tutvustan ma Free to Heal® meetodi taga olevat teooriat, selgitan üksikasjalikult meetodit ennast ning jagan juhiseid selle kohta, kuidas saaksid seda meetodit enda heaks rakendada.

Soovin sulle kõike head tervenemise teel!

ESIMENE OSA:

OMA VÄE LEIDMINE

Kuidas ma haigestusin, oma väe leidsin ja tervenesin

Nagu enamik inimesi, olen minagi elu jooksul olnud haige ja kannatanud mitmete terviseprobleemide all. Minu varaseimad mälestused pärinevad ajast, mil olin nelja-aastane. Mu isa oli hispaanlane ja ema soomlane. Mu vanemad polnud küll abielus, aga me veetsime kolmekesi koos palju aega. Ma õppisin kiiresti oma identiteeti muutma: lennuki vahemaandumise ajal muutusid nii minu keel, mõtted kui ka eelistused. Soomes nägin ma end tavalise Maria-nimelise soome piigana, aga Hispaanias olin ma pesuehtne hispaanlanna María – vastavalt riigile hääldasin ma isegi oma nime teisiti. Soomes sõin ma rukkileiba või ja juustuga, aga Hispaania kodus kastsin ma oma baguette ’i oliiviõlisse ja maitsestasin seda soolaga. Muutus leidis aset ka mõtete tasandil: mu unenäod olid kas soome või hispaania keeles, sõltuvalt sellest, kumb identiteet parajasti peale jäi.

Mu vanemad said enamasti omavahel hästi läbi, aga ükskord läksid nad põhjalikult tülli ja kolisid elama eri riikidesse. Lapsena tekitas see minus ebakindlust. Soovisin üle kõige seda, et mul oleks normaalne pere (toona arvasin veel, et normaalseid peresid on olemas…).

Ma reisisin tihti kahe riigi vahel. Tol ajal oli lennukites ja lennujaamades suitsetamine lubatud. Ma hakkasin vihkama kohvi, sigarettide ja liigse parfüümi lõhna, mida lennukites ja lennujaamades alati leidus. Mind kutsuti sageli tundlikuks lapseks: eriti häirisid mind

kõikvõimalikud lõhnad, mis tekitasid minus lausa füüsilisi reaktsioone. Lõpuks muutus mu vastumeelsus lendamise suhtes nii tugevaks, et mul tekkis iiveldus juba sellest, kui ma nägin lennufirma tuttavat hallikassinist logo.

Tundsin sageli igatsust emma-kumma vanema ja kodumaa järele. Lisaks reisimisest tingitud iiveldusele kannatasin ma pidevalt kõrvapõletiku, mandlipõletiku ja erinevate nakkushaiguste all. Mulle määrati kümneid eri antibiootikume. Ma ei suutnud väljaspool kodu lõõgastuda ja end turvaliselt tunda; vältisin avalike ja võõraste tualettruumide kasutamist ning mul tekkisid seedeprobleemid. Teismelisena hakkasid sümptomid ilmnema ka mu nahal: mul tekkis akne, mille vastu võtsin aastaid ravimeid. Kannatasin koolis seletamatu kurnatuse all ning mul tekkisid probleemid liigsöömise ja kehakaaluga.

Ülikooli kolmanda õppeaasta alguses ma armusin. Aga vaid nädal pärast meie esimest kohtingut läksin ma Hispaaniasse vahetusõpilaseks. Ma elasin ühes hiljuti renoveeritud korteris, mis, nagu hiljem selgus, oli hallitusest kahjustatud. Samal ajal vahendasin ma suhteid oma vanemate vahel, kes elasid mõlemad sel ajal välismaal ja pealegi veel kõrvalkorterites. Ma ei mõistnud toona, et armumine ja vanemate suhtega tegelemine tekitas mulle emotsionaalset stressi, mis mõjutas mu füüsilist tervist. Ma oleksin nagu saanud igast suunast elektrilööke. Võtsin vaid paari kuuga juurde kümme kilo ja sattusin mitu korda tõsise kõhuvalu tõttu ka haiglasse. Arstid uurisid mind põhjalikult, aga miski ei seletanud mu sümptomeid. Läksin tagasi Soome ja minu seisund paranes pisut.

Ühtlasi alustasin ma Soomes ühist elu oma tulevase abikaasaga. Järgmiseks olin ma hädas juuste väljalangemise ja kurnatusega. Mul diagnoositi autoimmuunne kilpnäärmehaigus. Ma püüdsin väsimatult leida ravi väljaspool kliinilist meditsiini, sest arsti sõnul polnud minu seisundile meditsiinilist ravi olemas. Ma käisin nõelravis ja tsooniteraapias ning võtsin toidulisandeid. Proovisin eri tugigruppide soovitusel mitmesuguseid dieete.

Ma soovisin väga emaks saada. Kui see aga ei õnnestunud, seda hoolimata terve aasta kestnud katsetest rasestuda, tegin läbi ka viljatusuuringud ja -ravi. Eriarstid leidsid mitu võimalikku põhjust, mis võisid takistada minu rasestumist: mul oli kaks emakat, mu menstruaaltsükkel oli ebaregulaarne ja mul ei esinenud ovulatsiooni. Proovisin mitmeid ravimeid, viljakusravi ja isegi emakasisest viljastamist. See oli üks mu elu raskeimaid kogemusi.

Kui ma ajutiselt igasuguse ravi peatasin, juhtus mu elu suurim ime: ma jäin loomulikul teel rasedaks! Tundsin end kogu raseduse vältel küll füüsiliselt hästi, aga vaimselt olin ma parajas puntras. Ma ootasin pikisilmi lapse sündi, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et mu suurim unistus on kohe täitumas. Olin muretsemisest lausa sõltuvuses. Parajasti liikvel olev suur seagripilaine süvendas mu muret veelgi. Uudised olid täis hirmutavaid jutte sellest tundmatust viirusest, millesse võis nakatuda põhimõtteliselt kõikjal. Hakkasin vaistlikult oma hingamisel silma peal hoidma ning püüdsin vältida rahvarohkete kohtade külastamist ja pindade puudutamist.

Samal ajal valmistusin sünnituseks nii, et lugesin raamatuid loomuliku sünnituse kohta. Kõigist mu kogutud teadmistest hoolimata vajasin lõpuks ikkagi meditsiinilist sekkumist. Tundsin, et minu soove eirati ja mind ei toetatud. Hiljem mõistsin, et minu sünnituskogemus oli olnud traumeeriv ja mõjutas sügavalt mu vaimset heaolu. Öösiti pidevalt üles ärkava imiku tõttu oli mu uni häiritud ja kannatus katkemas. Mu pea oli täis ärevaid mõtteid ja ma nägin kõikjal ohumärke. Suhe minu partneriga, kes oli nüüdseks saanud Soomes tuntud lauljaks, oli samuti raskustes. Ta elas tõelist popstaari elu, mille juurde kuulusid mõistagi ka kõik tavalised pahed: peod, alkohol, uimastid, kontsertreisid ja esinemised telesaadetes. Mina kui noor ema aga tundsin end üksiku ja abituna. Mul hakkasid taas tekkima kummalised sümptomid: valud liigestes, ebatavaline ärritus nahal, akne, aju udusus, kurnatus ja näovalu. Olin hädas valudega alalõuas ja piinavate peavaludega. Mu sõrmed olid kaetud väikeste villidega. Ma muutusin ülitundlikuks külma suhtes. Mu

sõrmed tõmbusid isegi suvel valgeks juba üksnes klaasi käes hoidmisest. Olin tõsiselt mures, kui mu kilpnääre muutus põletikuliseks ja hakkas tekitama arvukaid väikesi tsüste – lisaks kasvajale. Vähi- ja surmahirm – mille all ma kannatasin ka vahetusõpilasena pärast seletamatut haigestumist – tõusis taas esile. Õhtuti halasin ma kurguvalu tõttu ja kannatasin neelamisraskuste all. Mul oli pidev lämbumistunne. Arstid küll uurisid mu sümptomeid, aga ei suutnud valu põhjust lõplikult välja selgitada.

Kõigist kannatustest hoolimata kulges elu omasoodu edasi. Jäin uuesti rasedaks. Ja taas kord purunesid mu lootused loomulikul teel laps sünnitada, sest mul soovitati tungivalt teha keisrilõige. Pärast teise lapse sündi kerkis mu ülitundlikkus keskkonnategurite suhtes lausa plahvatuslikult. Ma suutsin haista 50 meetri kaugusel jalutava inimese riietel konkreetse pesuvahendi lõhna. Tavalistes kodudes leiduvad igapäevased lõhnad ja keemilised ühendid käisid mulle lihtsalt üle jõu: märkasin, et isegi diivanid ja voodid – põrandatest rääkimata – olid tõelised keemiapommid, mis tekitasid minus erakordselt halva tunde.

Äsja haridustee lõpetanud arhitektina hakkasin huvituma hoonete, siseõhu ja tervise vahelisest seosest. Mõistsin, et viimaste aastate jooksul olid mu enda sümptomid ja haigused olnud kõik kuidagi seotud keskkonnateguritega: kõige raskemad olid mu sümptomid eeskätt siis, kui elasin äsja renoveeritud korteris või majas, millel oli iseloomulik „vana maja lõhn“.

Me kolisime oma teise lapse esimese eluaasta jooksul tervelt kümme korda lihtsalt seepärast, et ma ei suutnud leida sobivat elupaika, mis poleks vallandanud sümptomeid mu närvisüsteemis, hingamisteedes või nahal. Asusin end harima hoonete ja siseõhu mõju kohta inimese tervisele, et võiksin muutuda asjatundjaks inimeste keskkonnast tingitud tervisemõjude valdkonnas. Ohtlike kemikaalide, tekstiilide ja mikroobide maailm oli tõeliselt huvitav. Aastaid oli minu suurimaks kireks õppida kõike meie kodude õhus leiduvate nähtamatute „tapjate“

kohta. Hakkasin hobi korras isegi kirjutama menukat blogi pealkirjaga „Keemiaradar“.

Kõige selle tulemusena töötasin ma seitse aastat siseõhu spetsialistina. Olin tol ajal üks väheseid spetsialiste, kes teadis omast kogemusest, milliste sümptomite all kliendid kannatasid. Ma aitasin paremaks muuta kodusid ja ettevõtteid, kus inimesed kogesid siseõhuprobleemidega seotud sümptomeid. Nagu mõistatust lahendada püüdev detektiiv, märkasin ma mõnikord, et kuigi hoone oli ehitatud spetsiaalsete meetoditega ja hoolega valitud materjalidest, süvenes kliendi ülitundlikkus ehitusperioodi jooksul veelgi ning materjalid, mis polnud varem mingeid probleeme põhjustanud, hakkasid äkki sümptomeid esile kutsuma. Soovitasin paljudele sümptomite all kannatavatele klientidele abi otsida keskkonna ülitundlikkusele spetsialiseerunud arstilt. Arst suhtus patsientidesse mõistvalt, andis neile teavet keskkonnast tingitud ülitundlikkuse, haiguse kulgemise ja suuna kohta. Arsti peamine sõnum seisnes selles, et kui inimesel pole kuidagi võimalik vältida neid keskkonnategureid, mis on süüdi sümptomite tekkimises, muutub seisund nii raskeks, et patsient on sunnitud end muust maailmast ära lõikama. Paljud minu kliendid olid seda kuuldes šokeeritud, aga kohanesid siiski arsti kirjeldatud tulevikuväljavaatega.

Üks mu klient, kellele soovitasin spetsialisti poole pöörduda, reageeris uudisele aga erakordselt. Ta helistas pärast arsti külastamist mulle ja ütles pahaselt, et ei kavatse aktsepteerida arsti esitatud väljavaadet. Olin küll segaduses, aga huvitusin ühtlasi selle ebahariliku lähenemise kuulamisest. Mina ise uskusin sel hetkel, et arstil oli õigus: inimesel pole muud valikut kui vältida asju, mis sümptomeid esile kutsuvad, ning elada lähtuvalt seisundi seatud piirangutest. Minu klient aga hakkas otsima lahendusi oma sümptomitele ja pani kirja aja neuroloogi juurde. Vastupidiselt sellele, mida arst oli varem patsiendile öelnud, väitis see avameelne neuroloog, et sümptomid ei ole tingitud keskkonnast, vaid millestki muust. Neuroloog soovitas tal otsida alternatiive.

Hoolimata minu hoiatustest otsustas klient, kellest oli nüüdseks saanud minu sõber, reisida maailma teise otsa, et võtta osa rehabilitatsiooniprogrammist, mis põhineb aju ümberseadistamisel. Olin mures, sest arvasin, et see võib osutuda ohtlikuks. Ma uskusin, et ta võib veelgi rohkem haigestuda, kui tema keha ei hoiata teda sümptomite tekitamise teel nende asjade eest, mis olid talle kahjulikud. Mina pidasin sümptomeid keha kaitsereaktsiooniks. „Keha on tark,“ arvasin ma.

Paar kuud hiljem kohtusin selle sõbraga taas. Ta oli õnnelik ja energiline. Tema sümptomid olid peaaegu täielikult kadunud. Mu sõbras aset leidnud muutus oli niivõrd muljetavaldav, et otsustasin sedamaid välja uurida aju ümberseadistamise teemal kõik, mis vähegi võimalik.

Veetsin palju aega arvukatest teadusharudest pärit raamatute, teadustööde ja -artiklite lugemisega. Uurisin neuropsühholoogiat, evolutsioonipsühholoogiat, tsütoloogiat, neuroteadust, immunoloogiat, immunoloogilist ja klassikalist filosoofiat. Ma uurisin teadustöid, mis käsitlesid stressi, pingete, mõtete ja identiteedi mõju inimese füsioloogiale ja immuunsüsteemile. Huvitaval kombel taandus kõik põhiküsimustele inimese aju struktuuri ja kaitsesüsteemide toimimise kohta.

Mind huvitas see nähtus ka erialastel põhjustel. Olin aastaid juurelnud keskkonnast tingitud ülitundlikkuse paradoksi üle. Mitte keegi pole seni välja pakkunud seletust selle kohta, miks enamik inimesi ei reageeri siseõhuprobleemidele üldse, samal ajal kui teistel hakkavad kohe ilmnema tõsised haigussümptomid isegi pisikesest kokkupuutest teatud aineosakestega.

Olen oma töö käigus kokku puutunud sama looga nii mitu korda, et ma lihtsalt ei suuda seda seletada: perekond kolib tüüpilisse Soome puitmajja, millesarnaseid ehitati Teise maailmasõja järel terve trobikond. Vähem kui kuu ajaga hakkavad kõigil pereliikmetel ilmnema teatud sümptomid. Eelmised omanikud olid aga majas elanud kenasti ja tervena ligi saja-aastaseks.

Miks kipuvad mõned inimesed teistest rohkem haigestuma? Mul oli aimdus, et olin lähedal selle mõistatuse lahendamisele.

ESIMENE OSA

Minu tervenemine algab

Hakkasin oma arvukatest füüsilistest vaevustest tervenema juba varsti pärast seda, kui alustasin igapäevaseid harjutusi rehabilitatsiooniprogrammis, mis põhineb aju plastilisusel.

Õppisin endas tuvastama oma keha ja meele kaitsereaktsioone ja ülereageerimist. Programmi järgides sain aru, et just seda oligi see avameelne neuroloog silmas pidanud: sümptomid ei olnudki tegelikult tingitud keskkonnast, vaid sellest, kuidas meie ülistimuleeritud keha ja meeled keskkonda tõlgendavad ning sellest tõlgendusest lähtuvalt keskkonnateguritele liialt jõuliselt reageerivad.

Mõne inimese puhul on tervenemisprotsess ühtlane ja ta tunneb end iga päevaga üha paremini. Minu tervenemisprotsess oli aga konarlik nagu mägirada: mõnikord tegin suuri edusamme positiivses suunas, aga järgmise käänaku taga ootas taas langus alla orgu. Pärast mõningaid edasiminekuid võisid sümptomid mõneks ajaks taas ilmneda.

Koorisin programmi abil sümptomeid, kahjulikke mõtteviise ja juurdunud käitumismustreid nagu sibula kihte. Selle käigus kerkis esile palju probleeme: asju, millega olin elu jooksul hädas olnud ja mis nüüd andsid justkui mõista, et „tee ka see osa terveks“. Kogemus polnud alati meeldiv – tundus, et minevikust tõusis pinnale palju saasta. Näiteks kannatasin ma paar päeva tugeva kõrvavalu all, mida olin viimati kogenud varases lapsepõlves.

Selleks ajaks olin juba mugandamas järgitava programmi harjutusi endale sobivaks. Mõistsin vaistlikult, et kõrvavalu oli märk mingist lahendamata kogemusest, mis oli seotud minu lapsepõlvega. Keskendusin harjutuste järgimisel sellele perioodile minu lapsepõlves ja valu kadus. Avastasin, et mälestused, tunded ja sümptomid, mida me elu jooksul kogeme, on kõik kuidagi üksteisega seotud. Pinnale hakkas kerkima ka palju erinevaid mälestusi. Ühel hommikul meenus mulle ärgates mu esimese pangakaardi PIN-kood.

Järgisin harjutusprogrammi seitse kuud, pühendades harjutustele iga päev umbes tunni. Mõnikord tegin ma paar päeva järjest ka

OMA VÄE LEIDMINE

intensiivset programmi, kus kordasin harjutusi umbes kaks kuni neli tundi päevas. Intensiivse programmi ajal tegin harjutustesse ka mõningad süsteemsed muudatused. Märkasin, et harjutused muutusid sedasi tõhusamaks. Pärast seitsme kuu möödumist ei kannatanud ma enam ülitundlikkuse, autoimmuunhaiguste ega valu käes ning ma suutsin külma taluda endisest palju paremini. Sümptomid, mis olid mind aastaid piinanud ja mu elu piiranud, olid kadunud. Üllatusega märkasin ka muutusi oma pere heaolus. Mu abikaasa sai jagu oma uimastisõltuvusest ning mu laste terviseprobleemid taandusid. Nägin positiivseid muutusi isegi oma vanemates; mõistsin, kui suurt mõju ma olin avaldanud mind ümbritsevate inimeste heaolule.

Pöördeline rasedus

Olin aastaid lootnud ka kolmandat korda emaks saada, aga seni olin ma oma ootusi alla surunud. Nüüd oli minu kümme aastat kestnud abielu aga täiesti uuel moel lõkkele puhkenud ja ma jäingi lapseootele. Otsustasin, et seekord lähenen ma rasedusele teisiti kui varem. Muretsemise asemel tundsin ma iga päev tänu nii füüsiliste tunnete kui ka kõigi mõtete ja hirmude eest, mida rasedus minus esile kutsus. Samuti tahtsin kogeda loomulikku sünnitust, mida olin soovinud ka kahel eelmisel korral.

Ultraheliuuringul pidin aga pettuma: platsenta oli täielikult emakakaela ees, mis tähendas, et vajasin keisrilõiget ja mul tuli loobuda loomuliku sünnituse plaanist. Mina aga võtsin selle uudise vastu tänutundega. Olin õppinud uskuma, et kõigel on oma põhjus.

Heitumise ja kibestumise asemel hakkasin ma mõtlema oma uskumustele elu, iseenda ja sünnitamise kohta. Kas oli võimalik, et minu alateadvus ja keha pidasid sünnitamist ohtlikuks ja tegid koostööd selle nimel, et kaitsta mind loomuliku sünnituse eest nõnda, et moodustasid sünnituskanali ette füüsilise tõkke?

Mõtlesin sellest kui kehalt saadud sõnumist. Pidin uuesti alustama oma harjutusprogrammi, mis põhines neuroplastilisusel. Kohandasin

OSA

harjutusi veelgi, tuginedes teabele, mida olin kogunud uusimatest neuroteaduslikest uuringutest ja raamatutest. Muutsin oma ettekujutust sünnitusest ja kujutasin mitmel eri viisil ette, kuidas platsenta liigub eemale emakakaelast, ning nägin vaimusilmas end sünnitamas ühel imelisel metsalagendikul tiigi ääres, ümbritsetuna loomadest ja pereliikmetest. Ja arva ära, mis juhtus? Järgmine ultraheliuuring näitas, et platsenta oligi eemaldunud emakakaelast! Olin sammu võrra lähemal loomulikule sünnitusele.

Mind hakkas paeluma mõte rasedusest kui vaimsest teekonnast. Igapäevaste harjutuste abil leidsin endas hoopis uue jõu ja sellise usalduse elu vastu, millesarnast ma varem polnud kogenud. Raseduse ajal võtsin eesmärgiks unustada kõik, mida teadsin sünnitamise kohta oma eelnevate kogemuste, teistelt kuuldud lugude ning isegi filmide ja muu meedia põhjal. Leidsin mitmeid uuringuid, mis toetasid ideed, et mida turvalisemana ema end tunneb ja mida rohkem ta end usaldab, seda ohutum on sünnitus. Samuti olin avatud mõttele, et kui haiglasse minekuks pole otsest vajadust, võin ka kodus sünnitada, kuigi mind oli liigitatud kõrge riskiga sünnitajate hulka.

Meie kolmanda lapse sünd oli imeline ja teraapiline kogemus. Ma tundsin sünni ajal lapse liigutusi ja teadsin, et ta teeb ise kõik vajaliku selleks, et ohutult sündida. Olin sünnitusvaludes teadlik omaenda jõust. Ma tajusin kogu sünnituse vältel oma lapse kohalolekut. Mina, kes ma olin kogu elu olnud murelik ja analüüsiv, usaldasin nüüd jäägitult oma keha ja last. Sünnituse ajal ei tehtud mulle ühtegi analüüsi ega öeldud, kui kaugel sünnitus parajasti oli. Ma ei tundnud mingit vajadust kõike „teada“.

Meie kolmas laps sündis turvaliselt kodus. Sünnituse ajal kogesin ma midagi sellist, mida ma polnud elus kordagi varem kogenud. Tundsin ühendust infoväljaga, mille kaudu me kõik oleme üksteisega seotud. See ühenduse ja usalduse tunne oli midagi nii võimsat, et seda on raske sõnadega seletada. Ma lihtsalt teadsin, mida teha. Täiesti vaistlikult.

Sünnitamine oli minu jaoks omamoodi meeliülendav kogemus. Pärast sünnitust mõistsin, et me ei pea lõputult jahtima infot ja vastuseid. Me peame vaid oma teadliku mõistuse tagaplaanile tõrjuma ja muutuma avatuks info vastuvõtmise suhtes.

Ma aimasin, et tulekul on midagi suurt. Minu pikk juurdlus selle üle, miks just mina pidin kannatama erinevate haiguste ja sümptomite all, sai vastuse, kui teooria mu peas kindla kuju võttis.

Tahan seda teooriat ka sinuga jagada.

Miks ma haigestusin ja sümptomite all kannatasin?

Ma mäletan, kuidas kaheksa-aastasena endale selle küsimuse esitasin, sest kannatasin parajasti pimesoolepõletiku käes. Ma ei tahtnud oma ema üles äratada, niisiis jäin terve öö selle küsimuse üle üksi juurdlema. Olen sellest hetkest saadik tundnud suurt huvi selle vastu, miks mõni inimene haigestub ja teine mitte. Arhitektina on mul põnev otsida lahendusi probleemidele, mis võivad esialgu näida lahendamatud. Olen selgeks saanud, et alati tasub probleemidele läheneda mitme eri nurga alt ja erinevaid mõõtkavu kasutades. Oli aeg, mil arvasin, et ainus viis probleemse olukorra lahendamiseks on hoolega mõelda, endamisi arutleda ja üha täpsemate vahendite abil asjasse süveneda. Tegelikkuses võib aga lahenduse leidmine nõuda hoopis uut lähenemist probleemile endale.

Minu enda haigestumise ja paranemise kogemus ajendas mind süvenema haigestumise ja sümptomite tekkimise põhjustesse. Asjaolu, et olin enam kui 20 aastat olnud haige ja kannatanud mitmete raskete vaevuste käes, ning vaid kuue kuuga oli mu keha täiesti terveks saanud, tundus mulle tõelise imena. Ja ma polnud kaugeltki ainus. Sama juhtus ka mu sõbraga, kes oli mulle tutvustanud aju ümberseadistamise põhimõtet, ning tuhandete teiste inimestega.

Miks olime me kõik aastaid kannatanud, kui meie keha oli tegelikult võimeline end paari kuuga ise terveks ravima vaid oma aju närvi-

võrgu muutmise teel? Minu keha ei olnud ravimatult haige, kuigi pärast diagnoosi panekut öeldi mulle, et ülitundlikkust ja autoimmuunhaigusi pole võimalik ravida. Minu keha osutus tervenemisvõimeliseks, kuigi moodsal meditsiinil puudub neile haigustele tervendav ravi.

Nüüd mõistan ma, et minu haigestumise taga oli palju tegureid.

Minu sümptomite ja haiguste peamised tegurid:

• Sümptomid ja haigused olid osa mu maailmavaatest ja identiteedist.

• Mu kaitsesüsteem pidas normaalseid asju ekslikult kahjulikeks.

• Ma tõrjusin oma sümptomite põhjustatud tundmusi.

• Olin sattunud mõtete ja tunnete nõiaringi; ma ei teadnud, et võin oma mõtteid ise valida.

• Mul oli raskusi stressi tuvastamise ja leevendamisega; ma ei mõistnud, milliseid tundmusi stress kehas tekitab, sest olin stressitundega liiga harjunud.

• Minu mikrobioom oli häiritud, kuigi olin tervisesõltlane. Haigused ja sümptomid on seotud häiritud mikrobioomiga.

Kas kõlab tuttavalt?

Järgnevalt selgitan oma hüpoteesi; ehk aitab see sul jõuda väljapoole oma mõtete piire ja usaldada tervendavat jõudu enda sees. Jagan ka teadusuuringuid, mis aitasid mul mõista haigestumise põhjuseid ja võimaldasid mul lõpuks terveneda.

Minu keha tekitas sümptomeid mu kaitsmiseks

Mu haigestumise peamine põhjus hakkas selguma kohe, kui asusin uurima oma elus ette tulnud olukordi ja seda, millised tunded mind haiguse ajal valdasid. Täheldasin, et kuigi sümptomid ja haigused avaldusid mitmel eri viisil, oli nende kõigi tekkimisel üks ühine süüdlane: minu

I 25

kaitsesüsteemi ekslik tõlgendus. See tähendab, et keha või teadvus peab midagi kahjulikuks isegi siis, kui ohtu tegelikult pole: näiteks kolimist, toitu, keskkonda või isegi kilpnääret. Need ekslikud tõlgendused põhjustasid mu kehas tülikaid, piinavaid või isegi eluohtlikke sümptomeid.

Minu puhul kutsusid neid sümptomeid esile muuhulgas gluteen, hallitus (isegi vaid vähesel hulgal), külm ilm, ehitusmaterjalides ning majapidamistoodetes sisalduvad kemikaalid ja nii edasi. Ühel mu sõbral, kes samuti oma haigusest terveneda suutis, esinesid eluohtlikud sümptomid kokkupuutest kasetolmuga ja teisel sõbral kokkupuutest kaladega. Väikeses koguses ei ole ükski neist asjadest iseenesest inimesele ohtlik. Minu kaitsesüsteem aga pidas ekslikult neid normaalseid, kahjutuid asju ohtlikeks ning tekitas mu kehas valu, hingamisraskusi, aju udusust, turseid, peavalu ja nahasügelust, et mind neist eemal hoida.

Minu teadvusel polnud selle reaktsiooniga mingit pistmist. Mõni kemikaal, näiteks lateks, tekitas mulle sümptomeid isegi siis, kui ma seda kemikaali ei märganud või selle kohalolust teadlik polnud. Piisas sellest, et suutsin seda kemikaali tajuda meie voodimadratsi põhjas (ja siis olime sunnitud järgmised paar kuud põrandal magama…).

Ma mõistsin, et need kaitsesüsteemi ekslikud tõlgendused ja ohtlikud oletused pärinesid varasematest kogemustest, mil olin end ohustatuna tundnud, ning mu kaitsesüsteem muutus sellest teadlikuks ja asus seostama tavalisi asju ohuga. Kui näiteks tundsin lapsena meelehärmi seetõttu, et igatsesin emba-kumba oma vanematest, pidas mu kaitsesüsteem ohu põhjuseks kas mu ema parfüümi või seda ruumi, kus parajasti viibisin, ning ohutunde kogemise hetkel lõin vastava seose ka teadvuse tasandil. Kui hilisemas elus meelehärmi tundsin, aktiveerusid need seosed ja mu ülitundlikkus keskkonna suhtes lahvatas lõkkele.

Kaitsesüsteemi ekslikud tõlgendused pärinevad sageli varajasest lapsepõlvest, kus leiavad aset lapse suurimad arenguhüpped. Lapsepõlves õpib kaitsesüsteem tõlgendama maailma ja tuvastama asju, mida

ESIMENE OSA

tuleks ohutuse nimel vältida. Enamasti ei ole meil neist kogemustest ja sündmustest hiljem mingeid mälestusi.

Kui ma seda mõistsin, muutus mu suhtumine sümptomitesse ja haigustesse. Kuigi mu sümptomid tekitasid mulle muret ja kannatusi, oli nende tekkimise põhjuseks see, et tahtsin mingil tasandil end kaitsta.

Minu teooria selle kohta, miks me sümptomeid kogeme

Olen jõudnud järgnevale järeldusele sümptomite peamise tekkepõhjuse kohta:

kui inimene tunneb end ohustatuna, muutub tema kaitsesüsteem sellest teadlikuks ning asub seejärel otsima võimalikke ohuallikaid nii keha seest kui ka väljastpoolt, üritades leida midagi, mis seletaks ohutunnet. See mudel on välja kujunenud evolutsiooni käigus, eesmärgiga õpetada meile ohu vältimist ja soodustada ellujäämise tõenäosust nii palju kui võimalik. Kuna ohu tõlgendamine toimub meile hoomamatute tajude, mitte teadliku mõtlemise tasandil, võib ohutunne ja võimalike ohuallikate tuvastamine seostuda mõne täiesti juhusliku teguriga. Sel juhul tõlgendab kaitsesüsteem oletatavat ohtu ikkagi reaalse ohuna ja hakkab kehas tekitama sümptomeid, et sedasi hoiatada inimest tulevikus sarnaste ohuteguritega kokkupuutumise eest.

Toon siinkohal lihtsa näite: olen seitsmeaastane ja istun laua taha võileiba sööma. Kuulen, kuidas ema ja isa telefoni teel vaidlevad (olen nüüd ka ise lapsevanem ja tean, et nende süüdistamiseks pole siin küll mingit põhjust. Märkus ka mu emale: ma ei taha öelda, et lapse ees vaidlemine viib alati selliste olukordade tekkeni, mida siin kirjeldan, aga teatud puhkudel võib vaidlemine tekitada lapses lausa ületamatut

ESIMENE OSA

ohutunnet). Ma tunnen end kohmetult ja minu kehas vallandub stressireaktsioon. Mul on tunne, nagu murest läbi imbunud leivatükk oleks mulle kurku kinni jäänud. Ma neelan pisaraid, sest ei taha oma kurbust välja näidata.

Lapse vaatenurgast on vanemate vaheline vaidlus märk reaalsest ohust, kuigi tegelikult ei ähvarda last ennast mingi oht. Küll aga on laps sõltuv vanemate hoolitsusest ning tülitsemist võib tõlgendada kui ohtu, et laps jääb sellest hoolitsusest peatselt ilma, mistõttu kaitsesüsteem asubki häirekella lööma.

Minu keha kaitsesüsteemid on häälestunud ümbritsevast keskkonnast selliste tegurite leidmisele, mis võiksid seletada ohutunnet. Kuna ma olen parajasti ametis söömisega, tajuvad mu aju ja kaitsesüsteem üheaegselt leiva koostisosi ja neelamisega kaasnevat tunnet mu kurgus. Vastavalt neuroplastilisuse põhimõtetele (millest ma peagi lähemalt räägin) tekib seejärel seos kurgust alla libiseva nisujahust leiva ning ohu tunnetamise vahel. Kui ma seega end millalgi hiljem ohustatuna tunnen, hakkab mu keha tekitama sümptomeid, mis on seotud söömise ja kurgupiirkonnaga. Ja seepeale on mu keha tekitanud samu sümptomeid iga kord, kui söön nisujahust valmistatud leiba, et mind selle kogemuse eest kaitsta.

Ülitundlikkuse või allergia tekkimiseks piisab vaid ühest tugevast emotsionaalsest kogemusest või korduvatest olukordadest, mis toetavad kaitsesüsteemi tõlgendust ja justkui tõestavad, et teatud tegur on tõepoolest ohtlik. Hiljem tugevneb mu kaitsesüsteemi tõlgendus nisujahu ja ohu vahelisest seosest veelgi, kui ma näiteks loen artikleid selle kohta, kuidas nisujahust on leitud jälgi putukamürkidest.

Loodus on küll tark, aga meie kaitsesüsteem on ninatark.

OMA VÄE LEIDMINE

OHU TUNNETAMINE KAITSESÜSTEEMID käivituvad

AJUS JA KEHAS asuvad süsteemid otsivad ohutegurit sisemisest või välisest keskkonnast

Süsteem

KEHA TEKITAB SÜMPTOMEID selle teguriga võitlemiseks

Ma panin proovile teooria, et sümptomid on põhjustatud kaitsesüsteemi ekslikest tõlgendustest, kasutades katsealusena oma teisi terviseprobleeme, näiteks autoimmuunset kilpnäärmehaigust. Täheldasin, et sellelgi puhul oli mängus sama toimemehhanism! Mu keha tõlgenduse

kohaselt kujutas mu kilpnääre mulle ohtu ja seetõttu asus ta tootma antikehasid kilpnäärme vastu võitlemiseks.

Mõistsin ka, et kroonilise valu ja kehafunktsioonide häirete puhul mängivad tähtsat osa meie keha kaitsesüsteemid ja mõistus, mis tõlgendavad mingit tegurit või tegevust ohuna ning asuvad seejärel selle ohu vastu võitlema, tekitades nõnda valusaid sümptomeid.

Meie kaitsesüsteem võib ohtlikuna tõlgendada mis tahes asja meie kehas või ümbritsevas keskkonnas, isegi kui sel pole stressi algse põhjusega mingit pistmist, seni kui see on meile tajutav kas samaaegselt või vahetult pärast ohu ja stressi tekkimist. Kaitsesüsteem võib ohtlikuks pidada ka midagi head, näiteks romantilisi tundeid (minu puhul oli see kindlasti nii, sest armastus ja intiimsus olid mu lapsepõlves tugevalt seotud ebakindlusega). Sümptomeid on seinast seina.

Ülitundlikkuse ja allergiate puhul võitleb keha tavaliselt konkreetse füüsilise kehavälise mõjuri vastu. Autoimmuunhaiguste puhul peab kaitsesüsteem mingit elundit või kude kehas kahjulikuks ja püüab seda tõrjuda. Näiteks võib kasvaja tekkimise taga olla see, et kaitsesüsteem on seostanud mingi kehaosa või -piirkonna ohuga või mõne muu negatiivse tundega ning asunud selles piirkonnas infovoolu ja ainevahetust tõkestama. Selle tulemusena on häiritud valgete vereliblede tootmine organismis endas ja paranemine on raskendatud.

Niisiis on loodus küll tark, aga kaitsesüsteem on ninatark. Ja kipub meie kaitsmisega liiale minema.