1
See oligi võib-olla lõpp. Furgoon kihutas piki Seine’i kaldapealseid ja mees ei teadnud, kuhu teda viiakse. Midagi tagus ja kolises pidevalt vastu summutit ja sireen huilgas igal ristmikul. Päike helkis vastu käeraudadelt, mis ta randmeid kokku surusid. Tema jutt ei olnud aidanud. Politsei oli ta kinni võtnud, ehkki ta ei olnud midagi halba teinud. Tol päeval oli Samba läinud politseiprefektuuri ette hommikul poole seitsmeks. Ta oli oodanud üle nelja tunni õues püsti seistes, hallide trellide taga, seejärel hoone sees, toetudes hobuse kombel vaheldumisi algul ühele, siis teisele jalale, et jõudu säästa. Tasapisi tõusva päikese all oli koos temaga järjekorras seismas kõikvõimalikest riikidest pärit inimesi: oli tunne, et just nüüd, juulikuus, uue aastatuhande algul, oli kogu maailm tulnud kokkusaamisele sellele Pariisi kesklinna väikesele vanale tänavale. Nad läksid ükshaaval eesuksest sisse ja välja tulemas ei nähtud enam kedagi – justkui oleks hoone nad alla neelanud. Samba liikus sammhaaval edasi ukse poole, kust ta pidi saama vastuse, mida ootas juba viis kuud, kui mitte võtta arvesse eelnenud kümmet aastat – viis kuud ja kümme aastat oli ta lakka matult oodanud ning kõndinud, kümme aastat ja viis kuud seadnud järjekindlalt jalga jala ette, mööda teed, mille lähtepunkt oli olnud ta kodu, kust ta oli lahkunud õrnas koidukumas, kui ta kaks õde veel magasid, ning tundes ema pilku oma seljal, püüdes paista suuremana, kindlamana, väärikamana – see teekond jõuab võib-olla nüüd viimaks siin, Pariisi politseiprefektuuris,
3