„Küberpungi
ja fantaasia täiuslik kooslus … Loe seda
kohe.“
SAMANTHA SHANNON
SAJUVARJU ORVUD
NAOMI ISHIGURO
Naomi Ishiguro SAJUVARJU ORVUD
Inglise keelest tõlkinud
Riina Jesmin
Esimene peatükk
Lehtede värvumine
Keisrilossi aias hõlmikpuu otsas redutades juurdles Toshiko Kawakami, kas ülesanne võib talle üle jõu käia. Ta oli seda pikisilmi oodanud, olnud proovilepanekust põnevil, luurates keiser Asayo Soramotot ja tema külalisi, kui nad lehtede värvumise püha tähistasid.
Õhtu oli juba niigi raske olnud: ränk ronimine üle müüride keisrilossi valdustesse ja seejärel meeleheitlik möödasööst kaameratest ja häiresüsteemidest, mille Mei oli abivalmilt välja lülitanud. Kindlasti oli häiriv ka kohtumine lossi valvekoertega, ehkki Jun oli teda ilusti ette valmistanud: varustanud hiiglasuure seljakoti täie kanagyoza’dega1, mis oli üllatavalt hästi koerte tähelepanu kõrvale juhtinud. Seejärel oli Toshikol ees seisnud hingetu turnimine üle sisemise aiamüüri, enne kui ta ühte kätt üle teise tõstes ronis rippuvate laternate ja lehtede vahelt viimaks siia üles ‒ kõrgele puuvõrasse, kus ta istus.
Ta oli nii kindel olnud, et on tänaseks õhtuks valmis. Lõppude lõpuks oli ta ju hiljuti seitsmeteistkümneaastaseks saanud, mis tähendas kindlasti niisama hästi kui täiskasvanut. Nüüd aga olid tema peopesad ja sõrmeotsad marraskil ning ta tundis, et väriseb, suutes vaid hädapärast
1 Jaapani pelmeenid. ‒ Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
oksal püsida. Ka ei saanud ta lahti mõttest, et tädi Reikole poleks see kõik päris kindlasti meeldinud.
Võtnud hetke hingetõmbeks, et vaadata taeva sügavas õhtusinas säravaid tähti ja kolme kuusõsarat, leidis Toshiko, et näeb nüüd vaimusilmas tädi Reikot täiesti aredalt: tädi Reikot, kelle kulmud kortsus laubal üha kõrgemale kerkivad. Kas nii on sinu meelest ilus käituda? võinuks ta küsida, saates neid sõnu aeglase pettunud peavangutusega. Vaadake seda tüdrukut. Ta arvab, et võib lihtsalt minna ja teha, mis pähe tuleb. Ei mingit muret ohutuse pärast. Ei mingit hoolimist seaduserikkumise tagajärgedest ... Reiko oli aga läinud. Toshiko laskis meelekujutusel hämarusse hajuda ja ohkas, kutsudes oma kuularis esile Mei küsimuse: „Mis lahti, Tosh?” –Mei oli tema õde igal muul moel peale veresideme, ja kahekümne ühe aastasena vihale ajavalt häirimatu. Mei käitus alati, nagu oleks kõike juba varem näinud, ja ärritaval kombel tundus, et enamasti õigupoolest oligi. Erinevalt tädi Reikost oli Mei pereliige, kes oli – ilmselgelt – ikka veel olemas. Mõnikord oli ta vahest liigagi olemas, arutles nüüd Toshiko, arvestades, et vanem õde oli kasutanud kuularit ettearvatavalt selleks, et teha tema senise tegevuse kohta kogu selle ülesande täitmise kestel ikka ja jälle üldjoontes kriitilisi märkusi. Muidugi polnud Mei õigupoolest füüsiliselt kusagil läheduses. Alati vaenulik mõtte vastu oma tehnolabori mugavusest ja suurest näksivarust lahkuda, ei viinud ta kunagi omaenda nahka turule ega teinud midagi nii pingutavat, et see oleks tema pikki akrüülküüsi rikkunud.
„Mida sa näed?” piuksus õde neid mässumeelseid mõtteid taas katkestades Toshiko kõrvas. „Sa oled nüüd juba aedadesse sisse pääsenud, eks? Me peame ka nendest koertest rääkima. Ma ei saanud kogu sellest haukumisest aru – kas nad olid nunnult hirmsad või hirmus hirmsad?”
Otsustanud, et küsimus oli küllalt naeruväärne, et sellest mitte välja teha, võttis Toshiko veel hetke aega, et mõtteid koguda.
„Räägi, Tosh? Ütle ometi midagi ... kohe praegu. On sinuga kõik korras?”
„Jah, mul pole häda midagi,” sisistas Toshiko, põrnitsedes kullatoonilist lehevahtu enda ümber. „See võib sulle üllatusena tulla, aga need meie seast, kes teevad midagi füüsiliselt, mitte virtuaalselt, vajavad vahel hingetõmbehetke.”
Ta kuulis liini teises otsas popsatust – heli, mis kaasnes Mei nätsumulli lõhkemisega. Tolle hääle terav selgus meenutas nii seda, kui vähe hoolis Mei torkest füüsilise ja virtuaalse tegevuse erinevuse kohta, nagu sedagi, kui head olid tõepoolest tema loodud tehnikavidinad. Mei oli oma koha kodus näkside läheduses ära teeninud. Toshiko tabas end silmi pööritamast, ent seepeale heitis mööduv orav talle pilgu, mis oli kindla peale etteheitev.
„Sa hakkad närvi minema,” ütles talle Mei. „Kuule, sa oled seni suurepäraselt hakkama saanud. Kuidas oleks, kui sa mulle lihtsalt ütleksid, mida sa näed?”
Nagu enamik tema kodanikke, kasutas keiser Asayo Soramoto viibivat suvesoojust igati ära, et tähistada lehtede värvumise püha – Sajuvarju linna ametlikku esimest sügisõhtut, kui lehed alles hakkavad värvi muutma – pillava õuebanketiga. Kui Toshiko end mööda oksa kaugemale libistas, sai ta tasuks esimese selge vaate alla, temast vähem kui kahekümne sammu kaugusele allee puuvõrade varju kaetud banketilauale. Ta sai heita esimese pilgu ka keisrile endale.
Oli peaaegu üllatav näha, et keiser Asayo nägi ka päriselus välja enamvähem samasugune nagu igapäevastes telesaadetes. Ta istus pika lookas laua kesksel kohal, riietatud laitmatult nagu ikka, hästi istuvasse pükskostüümi, mille kangas oli sügismetsa värvi tumeoranž.
Toshiko oli just hakanud mööda oksa kaugemale nihkuma, lootes näha, kellega keiser üle laua juttu ajab, kui tema jalg ootamatut pahka tabas ja seejärel puu krobelisel koorel libises.
Tal õnnestus tasakaal tagasi saada, kuid liigutus pani terve hulga puu külge riputatud paberlaternaid kergelt õõtsuma, nii et terve kobar liikus otsekui parv hiiglasuuri jaanimardikaid. Toshiko hoidis hinge kinni, kindel, et oli kõigile koosviibijaile oma kohalolu paljastanud.
Ometi näis, et kõigil all laua ääres istujail oli üksteise ja rikkalike piduroogadega liiga palju tegemist, et üles okste vahele kas või pilkugi heita. Ka neid teenindavad stjuuardid näisid liigagi keskendunud oma kohuste täitmisele, nii et keiser rahule jääks, et arvata pea kohal puulatvades kahistavat midagi muud peale maheda tuule – tänu jumalatele. Toshiko hingas välja, aeglaselt, tundes, kuidas pulss rahuneb.
Kuularist kostis taas teravalt ja selgelt Mei nätsumulli popsatus. „Noh?” küsis ta Toshikolt.
Toshiko kiikas uuesti hõlmikpuu lehtede vahelt alla ning mõtles, kuidas ta võiks vaatepilti Meile kirjeldada. All pika laua ääres istus vahest viiskümmend inimest, keda teenindasid läbisegi nii keiserlikus livrees stjuuardid kui ka lihtsad ratastega teenindusrobotid. Laud ise oli imeliselt tulvil mitmesuguseid roogasid ja kaetud nii paljude läikivate tasside, taldrikute ja klaasidega, et Toshiko poleks osanud nende kõigiga midagi pealegi hakata.
Paljud keiser Asayo külalised näisid olevat kõrged ministrid või nõunikud: sellised inimesed, kes vastutasid tema agenda levitamise eest selle Sajuvarju saarelinnriigi igapäevaelu korraldamisel, nagu ka linna suhete arendamise eest teiste saartega, mis moodustasid Sajuvarju saarestiku suurema keisririigi. Need kõik olid ebamäärases keskeas inimesed ning näisid elegantselt asjatundlikud oma healõikeliste kostüümide ja kleitidega, mis olid üksnes tumesinise, halli ja musta peentes mitmekesistes varjundites. Nende külaliste vahele oli hajusalt paigutatud teisi, kelle värvikad punased, oranžid ja kullakarva rõivad olid lehtede värvumise pühale omasemad. Toshiko oletas, et need võisid olla keisri suure suguvõsa liikmed.
Siis märkas ta võpatades, et kohal oli keisri väike poeg, kes istus ema kõrval vasakul. Nagu tema ema, nägi ka kroonprints, kümneaastane poiss, välja täpselt nagu telesaadetes. Ta polnud sel banketil ka ainus laps. Temast mõni koht kaugemal istus paar väikest tüdrukut, kes võisid Toshiko arvates olla tema nõod, ja laua kaugemas otsas väike kobar veel nooremaid lapsi.
Millegipärast polnud Toshiko oodanud, et siin täna õhtul üldse lapsi on, ehkki sai nüüd aru, kui rumal see temast oli. Kuigi lossis toimus nädala pea igal õhtul suuri poliitilisi õhtusööke ja sündmusi, oli lehtede värvumise püha üks linna kõige perekesksemaid pidusid. Arvestades seda tohutut võimu, mis oli keiser Asayo Soramotol kui kogu Sajuvarju saarestiku isevalitsejal, oli mõnikord liiga lihtne unustada, et tegelikult oli ka tema päris inimene, kellel oli oma pere.
Perepidu või mitte, Toshiko teadis, et laua ääres istuvate täiskasvanute vahel leiab ikkagi aset ohtrasti poliitilisi manöövreid, mis kasvatas
Jaapani folkloorist ja Studio Ghibli loomingust
inspireeritud eepilise fantaasiatriloogia esimene raamat viib lugeja müütilisse saarestikku, kus draakonid ja päikesevaimud kohtuvad häkkerite ja mulliteega.
„Küberpungi ja fantaasia täiusliku kooslusena paneb see meeldejäävaid tegelasi täis pinev debüüt sinu südame kiiremini põksuma kohe alguses, ja nõnda lõpuni välja. Selle raamatu maailm on detailirikas, panused on draakonilennu kõrgused ning tempo tekitab sõltuvust. Loe seda kohe.“
Samantha Shannon,
rahvusvahelise menuki „The Priory of the Orange Tree“ autor
„„Sajuvarju orvud“ hiilgab imetlusväärse maailmaloome ja suurepärase kirjutusstiiliga. See on särav segu folkloorist, ulmest ja valulisest inimlikkusest – ma ei suutnud seda käest panna.“
A. F. Steadman,
rahvusvahelise menusarja „Skandar“ autor
