1. Samm pimedusse Dylan McCabe pööras oma väikekalluri rooli ja tagurdas külmunud porilt tagasi kruusasele rajale. Ta kuulis, kuidas jäätükid kõval pinnasel rataste all pragisevad. Pagana pihta, kas see ilm ei paranegi, mõtles ta. See on küll vist Inglismaa kõige külmem küla.
Ta heitis pilgu sinnapoole, kus Kyle ja Scotty olid juba hakanud kühveldama mahakallutatud liiva tsemendisegistisse. „Kaua teil sellega läheb, poisid?“ „Ühe koorma jõuad veel tuua, Dylan, sa igavene laiskvorst,“ vastas Kyle pead tõstmata. „Ega ikka jõua küll,“ vastas Dylan. „Kell hakkab kindlasti juba neli saama.“ „Müüriladujad lõpetavad kella poole viiest, neil on Garyga niisugune leping,“ lausus Scotty. „Ja meie peame lepinguta pikki päevi tegema, mis?“ õiendas Dylan. „Kas pole õnneseened? Ma ütlen teile, kutid: me peame koos oma õiguste eest seisma, kui ei taha, et meile kogu aeg sitta keerataks.“ „Ära käi mulle pinda, Dylan, mul on seda tööd vaja.“ „Kuule, meil kõigil on seda tööd vaja, ainult et mõni ei taha lasta end nöökida.“ Aga Scotty ja Kyle ei kuulanud teda. — 7 —