Saaremaa lugu zoo
Armastus on tegudes, mitte sõnades
Jõuan ühel järjekordsel laupäevasel pärastlõunal Saaremaa loomaaeda. Mind tervitab esimesena puu otsast paabulind, läbilõikavalt mäugudes. Autost välja astudes jooksevad mu pikali loomaaednike viis koera – ma olen siin juba mitmeid kordi käinud ja nad teavad, et mul on nende jaoks maiustused kindlalt taskus. Kui üritan oma asju loodusmaja teisele korrusele vedada, ühineb mu ümber karglevate koertega ka kass, sest temagi teab, et on lootust midagi maitsvat saada.
Teisele korrusele jõudnud, näen aknast, kuidas kapibaara Clara sooritab vettehüppeid ja ehmatab parte, kes üksteise võidu paaniliselt prääksudes laiali paiskuvad. Samal ajal ajavad haned külastajaid taga, et nende käes olevatest väikestest ämbrikestest porgandit skoorida.
Kaugemalt kostab kameruni lamba Oskari valjuhäälset määgimist, sest Oskari arvates on temal ja ainult temal porganditele eesõigus.
Näen aknast veel, kuidas lapsed rullivad end mänguväljakul liiva – ja võib-olla ka hanekaka – sees ning nende vanemad seisavad kohvikusabas, ise higist leemendades. Loomaaed on rahvast punnis täis, natuke tuleb kannatlikkust varuda, et palaval päeval oma külm jook või maitsev kõhutäis kätte saada.
Järsku tormab kohvikust teadmata suunas Mirge, teiselt poolt jookseb samas suunas Risto. Selge, midagi on juhtunud. ATV-ga põristab kohale ka Risto isa Aivo, kes noortega nende missioonil ühineb. Pärast selgub, et vasikad pääsesid aedikust lahti ja tuli minna neid taga ajama.
Võis veel juhtuda, et samal ajal kadus kohvikust elekter, külmkapp läks katki või lõi mõnel külastajal välja allergia, millega oli vaja kohe tegeleda. Või sai hoopis talitaja tujuka faasani käest peksa, nii et Mirgel tuli tema haavu tohterdada.
Vabalt võis juhtuda ka see, et surikaat poegis otse inimeste silme all ning muidugi olid just Mirge ja Risto need, kes tõttasid kontrollima, kas kõik on korras. Või siis ravisid Mirge ja talitaja Liis küüliku kõhualust mädapaiset, et vaese looma elu päästa. Kes seda kõike enam täpselt mäletab, mis päeval miski juhtus. Selge on aga see, et suur tramburai käib siin loomaaias iga päev.
Selline kaos on taustaks alati, kui Saaremaa loomaaias viibin ja selle raamatu jaoks materjali kogun. Mulle on see kaos nii armsaks ja omaseks saanud, et kui asjad loomaaias vahel sujuvad, tundub see veider. Olen nii tänulik, et mulle usaldati selle imelise, kaootilise ja armastust täis loomaaia loo kirja panemine.
Head lugemist!
SISSEJUHATUS
Kuidas kõik see siin alguse sai?
Selleks et rajada eraloomaaed, on vaja suurt entusiasmi ja veel suuremat tööd. Muidugi, kui oma talus tegutseva suure loomaarmastaja hoovile seilaks ühel päeval suur rahalaev, võiks ju täitsa tulla mõte loomaaed rajada. Aga... Saaremaa loomaaia lugu pole üldse selline. Ei saabunud mingit laeva ega isegi mitte paati, kohtusid hoopis kaks inimest, kellel oli ühine unistus. Nende energiast ja sünergiast sündis midagi esmapilgul võimatut – Saaremaa zoo. Nii et alustame seda lugu Mirge ja Risto looga, sest kui poleks neid kahte ja nende kohtumist, poleks kunagi sündinud ka seda loomaaeda.
Ei tasu arvata, et ühe loomaaia sünnilugu on helge jalutuskäik õitsval aasal. Olen näinud palju kõrvalt, kuidas Mirge ja Risto kogu oma hinge loomaaeda panevad, väljakutseid trotsivad ja hommikust õhtuni rabavad. On aru saada, et see on elutöö, mida küll kannab armastus, aga ei kanna ta seda mitte läbi lillede ja päikesepaiste, vaid kohati läbi halli kivi.
Nii et raamatut tulebki alustada sellega, kuidas sellised imeinimesed, kes suutsid tegelikult üsna tühjast kohast loomaaia luua, üldse kohtusid ja kuidas nad jõudsid siia, kus praegu on. Edaspidi jõuame muidugi ka kõikide loomade juurde, esimestest asukatest, nüüd juba
üsna eakatest oravatest Mišast ja Mašast pererahva majas kassi asemel nurruva puuma Zumani välja.
Kui selle aasta veebruaris esimest korda Risto ja Mirgega maha istume, alustamegi nende endi loost, aga jutt läheb alailma ühele või teisele loomale. Hiljem kevadel ja suvel pererahval päevade kaupa sabas käies ja veel palju kordi maha istudes ning jutustades on samuti alati nii, sest loomad on ikka jututeema number üks. Mirge ja Risto elus on eri loomaliikide tegemised – ja inimene ongi ju lihtsalt üks liik teiste loomade hulgas – niivõrd orgaaniliselt läbi põimunud. Kutsungi nüüd rännakule, mis viib esimesest loomaaia mõtteidust Saaremaa zooni sellisena, nagu see praegu on.
ESIMENE OSA
SAAREMAA ZOO LUGU
1
Mirge ja Risto lugu
Alustada tuleb ikka algusest. Kuidas Mirge ja Risto tuttavaks said? „Meil on selline hästi klassikaline lugu,“ jutustab Risto. „Umbes kuus aastat tagasi istusime koos vennaga tema kodus Kuressaares ja mängisime pilli. Kui õhtu kätte jõudis, läksime linna peale ja hiljem ööklubisse – tol ajal olid Kuressaares veel ööklubid –, kus esines sel õhtul Terminaator ja seal Mirge oli. Pärast kontserti saatsin ta koju ja sealtmaalt meie suhe vaikselt arenema hakkas.“
Kohtumisest klubis ühise loomaaiani. Kuidas küll nii juhtus?
Kui Risto ja Mirge kohtusid, oli Risto vanaisa talu juba pojapoja nimele kirjutanud ja ta elas seal, Mirge käis alles linnas tööl. „Tutvumisest kuni loomaaiani läks ikka mitu aastat,“ meenutab Mirge.
„Mirge hakkas siin vahepeal abis käima – imbus vaikselt sisse,“ naerab Risto. „Ega siis muidugi polnud veel loomaaia plaani, üritasin lihtsalt talu natuke elule saada ja Mirge aitas seda ilusaks teha. Me võtsime kanad ja vutid, tekitasime siin endale tegevust. Ma ei saa hästi aru nendest inimestest, kes ostavad endale talu ja ei tee seal siis midagi – lihtsalt istuvad hommikul autosse, sõidavad linna tööle ja tulevad õhtul pimedas koju tagasi. Sel juhul võiks ju juba linnas elada, miks üldse seda talu vaja on?“
Mirge ja Risto on alati tegutsejad olnud, nii et kui nad juba koos olid, oli asjade loomulik käik, et taluelu läks aina aktiivsemaks. Alustati ka Youtube’i kanaliga Risto Ränk Farming, kus noored oma tegemisi ilmarahvaga jagasid. „See kanal andis meile veel motivatsiooni juurde, oli vaja ju sinna sisu toota,“ räägib Mirge. „Videole oli vaja teemat. Kui võtsime vutid, tulid kohe teemad, kuidas vutte kasvatada, kuidas vutipuure ehitada ja muud sellist. Järsku meil oligi juba väga palju vutte, siis tahtsime hakata vutimune müüma. Hakkasime neid poodidesse pakkuma – see läks hästi orgaaniliselt ja kõike seda ka oma videotes kajastasime.“
Oot, oot, peatan hetkeks jutuvoolu. Kas Mirge elas siis juba ametlikult talus? Risto hakkab naerma ja küsib: „Oota, Mirge, kas sa elad ametlikult siin?“ Mirge peab tunnistama, et ega tal nüüd enam ju teist kodu pole: „Juba nii kaks ja pool aastat. Aga minu sissekirjutus on mu isakodus teisel pool Saaremaad Sõrves!“ Nali naljaks, muidugi elab
Tuhkur Silverile meeldib turvaliselt heina sees peidus olla. Aga uudishimu on suur, külalised tuleb ikka üle vaadata. FOTO: KAIRI PRINTS
Merisea armas naeratus paneb lihtsalt südame sulama. FOTO: PILLELI LÄETS
Mulle nii meeldivad merisigade ülinunnud mulisevad ja kurisevad häälitsused. Vahel istun seda mõnusat jutuvada kuulates kohe pikemalt nende väikeste notsude aediku ees.
FOTO: PILLELI LÄETS
Skungid on tõelised nunnupallid. Oma võimet tekitada hirmsat haisu pole nad Mirgele ja Ristole veel demonstreerinud.
FOTO: PILLELI LÄETS
