Sõjamängud

1. Loomadest ja inimestest Jahipidamine, võitlussport ja kontaktsport Päris algusest alustades tuleb tõdeda, et nii inimesed kui ka paljud loomaliigid peavad jahti. Selles osas, mis puudutab jõu kasutamist mõne elusolendi kinnipüüdmiseks, alistamiseks ja tapmiseks, on jahil kahtlemata sõjapidamisega sarnaseid jooni. Välja arvatud juhul, kui loomad jahimehele ette aetakse, mängivad füüsiline pingutus ja/või vilumus siin olulist rolli. Samamoodi on oma osa juhusel, mis võib esineda näiteks ootamatu tuuleiilina, mis jahimehe lõhna edasi kannab, või mis ajal, mil jahipidamiseks kasutati külmrelvi, noole sihtmärgist kõrvale juhib. Jahipidamine sisaldab ka strateegiat, mis küll erineb sõjapidamises kasutatavast. Ei ole kuigi palju loomi, kes jahimehele vastu hakkaksid ja temaga samamoodi võitleksid nagu tema nendega, ja need vähesed, kes selleks valmis on, teevad seda vaid juhul, kui nad on nurka aetud. Kui see peaks juhtuma, võetakse tavaliselt tarvitusele ettevaatusabinõud, mis peavad tagama, et tapmine on ühepoolne. See on ka põhjus, miks inglise keeles kasutatakse jahipidamise kohta lisaks sõnale hunting ka väljendit chase ehk tagaajamine või klaperjaht – nimelt tuleb see prantsuskeelsest sõnast chasse, mis tähendab jälitamist. See sõna on semantiliselt tihedalt seotud oma vastandiga, milleks on põgenemine; sama kehtib ka saksa- ja hollandikeelsete sõnade Jagd ja jacht kohta. 27