1 Galway Keskpäev oli äsja kätte jõudnud, kui garda1 Joe Mills Porter Streetil politseiautost välja astus, pilgu üles tõstis ja nägi hüppajat pubi katusel istumas, jalad üle ääre rippu. Garda Declan Dockery oli veel rooli taga ja andis raadio kaudu teada, et asjaosaline on endiselt elus. Vaadates üles, hüppaja kingadest kõrgemale tema kahvatu, tuima näo poole, lootis Joe Mills, et see juhmakas teeb oma plaani teoks. Kui sa kavatsed hüpata, siis hüppa juba. Sääraste inimestega on lugu nii, et neid ei huvita suuremat, kelle nad endaga kaasa tirivad. Mills oli omal ajal töötanud koos Carlow’st pärit garda Walshiga, kes oli varem olnud politseinik Dublinis. H üppas Liffeysse võimaliku enesetapja järele ja too tüüp kiskus ta vee alla kaasa, käed kaela ümber. Olekski ära uputanud, kui Walsh poleks teist munadest pigistanud, kuni too lahti lasi. Hüppaja lihtsalt istus katusel, kaks korrust tänavast kõrgemal, ja vahtis oma nina ette. Ta nägi välja vahest neljakümnene, mõni aasta siia-sinna. Varrukateta särk jättis õlad paljaks. Kogukas, kuid mitte paks. Ta ei pööranud politsei saabumisele ega ühegi allpool seisja An Garda Síochána (iiri k ’rahu valvajad’) – Iiri Vabariigi politsei. Politseiameti kohta on enamasti kasutusel lühendatud nimetus Garda, politseiametniku kohta garda. (Tõlkija märkus.) 1
11
Gene Kerrigan
ilgule mingit tähelepanu. Pubist vasakul asus kihlveokontor, paremal p autovaruosade pood ja selle taga elamuhoiupanga harukontor, igaühest pudenes välja kliente. Möödakäijad aeglustasid sammu ja mõni jäi seisma. Sel ajal kui Mills toimuvat jälgis, astus pubist välja mitu ennelõunasel joogil käinud kundet, et vaadata, mis toimub. Kaks neist hoidis ikka veel õlleklaasi käes. Mills ootas seni, kuni Dockery lõpetas raadio teel rääkimise. Ta ei kavatsenudki üksi sinna katusele ronida. Selline juhtum, katuse serval, muud pole vajagi, kui et ta rabab sinust viimasel hetkel kinni – võib-olla käsivarrest või siis jopest – ja tasakaal on läinud. Sa püüad kuskilt kinni haarata, kuid oled juba liiga kaugel, ja siis jääbki üle ainult karjuda, kuni alla välja. Tahad hüpata, lase käia. Jäta mind mängust välja. Viiekümnendates mees, töntsakas, kiilanev ja pahurdav, haaras garda Millsil hõlmast. „Ma tahan, et ta oleks siit kadunud, selge? Ja ma tahan, et ta vahi alla võetaks, okei?” „Ja teie olete…?” „Juhataja. Ma tahan, et te selle korda ajaksite. Selline asi – see siin on korralik pubi, selge?” Mills nägi, et hüppaja niheles. Võib-olla hakkas tal perse sügelema, võib-olla püüdis ta otsusele jõuda. „Oh, maiteand,” ütles Mills. „Sihuke asi võib teile siia igavese hulga jõlkujaid kohale meelitada, vaatama, kus see juhtus. Turistid nagu ja… Ei tohiks küll ärile halba teha.” Juhataja vaatas Millsile otsa, nagu kaaludes võimalust, et tolle jutus võib tõesti peituda iva. „Ma tahan, et ta siit ära koristataks, selge?” Dockery seisis Millsi kõrval. „Kiirabi on teel. Nad otsivad psühho loogi, kes siva siia jõuaks. Senikaua…” 12
Kesköine koor
Mills mõtles linna liiklusele – selleks ajaks kui psühholoog ükskord kohale jõuab, on kõik juba läbi. Ühel või teisel moel. Dockery silmitses kogunenud uudishimulikke. „Paistab, et kõige tähtsam on praegu lint ette tõmmata. Me ei taha, et ta kellelegi pähe sajaks.” Mills noogutas. Kõlas nagu arukas ettepanek. Vedas, et selle jaoks polnud tarvis kõrgemale ronida. Dockery astus juba pealtvaatajate poole, kui üks joojatest ütles: „Oi, ei.” Mills vaatas üles. Hüppaja seisis püsti. Sitt. Mills teatas: „Me ei saa psühholoogi ootama jääda.” Dockery vastas: „Oota korraks… seal on…” Mills sammus pubi ukse poole ja haaras pubi juhatajal küünar nukist: „Kuidas ma sinna üles pääsen?” „Joe…,” Dockery tegi veidravõitu käeliigutuse, suutmata otsustada, kas järgneda Millsile või ajada vahtijad ohu eest kaugemale. Juhataja suunas Millsi katkematu torina saatel ülakorrusele, kus asuvast laoruumist viis väljapääs katusele. Mills püüdis meenutada üht paar aastat tagasi kuulatud loengut: kuidas läheneda võimalikule enesetapjale? Vastumeelselt. Katus oli lame ja pigitatud, selle mõlemat serva ääristasid neljakümne viie kraadise nurga all tunnelokastraadist tõkked. Katuse tagaosas paiknev laoruum võttis enda alla neljandiku selle pindalast ja piki katuse tänavapoolset serva kulges poole meetri kõrgune rinnatis. Katuse keskkoha lähedal vedeles katkiste lillekastide virna ja paari vana tühja Guinnessi kasti kõrval külili rohelisest plastist aiatool. Hoone tänavapoolse serva rinnatisel seisis hüppaja, käed külgedel. 13
Gene Kerrigan
Mills liikus tema poole, astudes külitsi ja hoides distantsi. Ta ei kavatsenudki minna nii lähedale, et teda ennast saaks kaasa tõmmata, samuti ei tahtnud ta meest ehmatada. Siit ülevalt paistis hüppaja olevat vanuselt kolmekümnendate alguses. Teksapüksid, tossud ja tumesinine käisteta särk. Hea keha ehitus, vägevad õlad ja biitsepsid, mis ei saanud pärineda ajaviiteks tehtud treeningust. Jõusaal, tõenäoliselt ka steroidid. Mida öelda? Mills ei suutnud loengust suuremat meenutada, kuid teadis, et hüppajaga vaidlemisel pole vähimatki mõtet. Loogika ei tööta. Mis iganes oli ta siia toonud, valdas see tema meeli nii tugevalt, et loogi liseks mõtlemiseks ei jagunud enam ruumi. Pane ta rääkima. Meelita ta välja. Loo temaga side. Hakatuseks sellest piisab. Äkki peaks temalt küsima, kas tal on lapsi. Ei. Võib-olla peretüli. Mainid lapsi ja tabad kogemata midagi, mis ta käima tõmbab. Oli aprilli keskpaik ja Mills tundis tuuleiilis temani küünitavat talve. Allpool oli kevade hõngu. Tunned, milline tuul siin on. „Külm on siin. Sellel katusel.” Kurat võtaks. Ilm. Hüppaja põrnitses otse ette. „Oled sa selle pubi püsikunde?” Ei midagi. Oleksin pidanud juhatajalt küsima. 14
Kesköine koor
„Võid sa mulle öelda, mis su nimi on?” Ei midagi. „Ma ei tea, kuidas sulle tundub, aga mind teeb siin üleval olemine närviliseks.” Mills püüdis meenutada midagi, mida lektor oli öelnud. Selle kohta, kuidas enamasti kasutatakse enesetapuähvardust appikarjena. Paku talle pääseteed, näita talle, et hoolid temast. Okei, semu, ma kuulen sind. Hästi tehtud. Märk maas. Abi on teel. Veel pole liiga hilja. Ütle tere valgetes kitlites meestele ja nad annavad sulle kõik selle maailma väikesed tabletid ja homme ei mäleta sa sellest, mis sind vaevas, enam midagi. Ega sellest, millisel planeedil sa oled. Hüppaja pööras pead just nii palju, et sai garda Joe Millsile silma vaadata. Jeesus! Mehe jäine ja tühi pilk tõendas eksimatult, et tegu polnud appikarjega. Selles paistis midagi sõgedat. Hüppaja vaatas Joe Millsile silma ning pööras end samal ajal ümber, kuni selg jäi tänava suunas ja ta seisis näoga garda poole. Ah, kurat! Käed endiselt külgedel, kannad rinnatise servast paari sentimeetri kaugusel, pilk tühi, vaatas hüppaja ainiti Joe Millsile otsa. Nüüd viskub ta tagurpidi alla, vahtides mind seni, kuni silmist kaob, ning järgmine asi, mis minuni kostab, on all vahtijate kisa ja märg röntsatus, mida jään oma õudusunenägudes kuulma veel aastaid. „Kuule, semu. Mis iganes see on – ma mõtlen seda, mille üle sul on vaja järele mõelda, võta endale aega…” 15
Gene Kerrigan
Tobe. Vaidlemine – ta ei saa… Hüppaja astus kergel sammul rinnatiselt katusele. Seal ta seisis, lõug püsti, jämedad pingul käsivarred kämblakaugusel külgedest. Pärast paari sekundit pingutas ta lõualihaseid nii, et kaela kõõlused tulid nähtavale. Siis hingas ta kuuldavalt sisse ja astus garda Millsist mööda. Ta läks laoruumi ja katuselt alla viiva ukse suunas. „Hei, pea kinni…” Mills sirutas käe, tahtes mehel käsivarrest haarata, kuid too virutas talle. Millsile tundus, nagu oleks ta haamriga hoobi vastu nina saanud. Hüppaja pöördus küljetsi, asetades end vaistlikult nii, et saaks tõrjuda vastulöögi, kuid valust hoolimata surus Mills endas väga suure tahtepingutuse abil alla soovi teisele vastu äsada. Ta oli jõudnud vasakule kummarduda ja rabas ühe käega vastase paremast randmest, seejärel väänas ta seda ja liikus ümber mehe, hoides tolle käsivart pingul, painutades seda ja lükates teist nii, et too tõi kuuldavale ohhhhhhh! – ja juba seisiski Mills hüppaja selja taga. Mees seisis täisnurga all ettepoole kumaras, olles Millsi haarde ja oma jäiga käsivarre tõttu liikumis võimetu. Mills torkas jala mehele ette, nii et hüppajat ettepoole lükates too komistas ja kukkus kõhuli, käsivars kogu aeg kindlas haardes. Vangi ahastuskarje näis koosnevat võrdsel määral valust ja mõistmisest, et tal puudub toimuva üle kontroll. Mills kuulis selja taga samme, siis nägi ta Dockeryt kummardumas ja hetk hiljem oli mees raudus, kõhuli katusel. Mills tundis kusagilt rinnust kerkivat vaimustust, mis kandus sõrmeotsteni, varjutades isegi ninas tuikava valu. Ära tegin! Olukord lahendatud. 16
Kesköine koor
Iga liigutus täiega täkkesse. Kui Dockeryt poleks kuulmas olnud, oleks Mills korraks isegi hõisanud. Too seal tahab katuselt alla hüpata, ta võib alati teha seda ka homme ja põrgusse temaga, aga praegu… Käes! Mills hingas sügavalt sisse ja Dockery ütles: „Jeesus küll, vaata siia!” Ta osutas mehe raudus kätele. Mills nägi mõlemal käel, peopesadel, sõrmede vahel tumedaid punakasmusti plekke. Kuivanud veri moodustas mehe sõrmeküünte ümber paksu kooriku. Dockery pööras vangi ümber. Tumesinisel särgil paistis tumedamaid plekke. Ka teksapükste säärte alumises servas olid tumedad vöödid. Mees lamas seal, vaikne, nagu oleks kogu võitlusvaim temast selle lühikese kakluse ajal välja nõrgunud. Dockery vaatas Millsile otsa. „Ega ta viga ei saanud?” Mills raputas pead. „Ei saa olla tema enda veri. Ja see pole värske.” Nii palju verd – kellelgi kusagil pidi äsja olema põrgulik haav. Mills vaatas omaenda käsi, mis olid kinnivõtmise ajal selle hulluga kokku puutunud. Ta nägi määrdunud kohta, mille võisid olla tekitanud plekid mehe käel. Ta hõõrus oma kätt vastu püksisäärt. Mills kummardus ja vaatas mehe tosse. Ühe käima tallamustris oli näha tumepunaseid laike. Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Mills põlvitas, tõmbas mehel mõlemad jalanõud jalast ja hoidis neid paelupidi käes. Dockery küsis: „Mis su nimi on?” Mees ei teinud küsimust kuulmagi. Selili maas, külmad silmad vaatamas, kuidas Joe Mills end sirgu ajab, kiskus tema suu üks pool viltu, 17
Gene Kerrigan
nagu ei suudaks nägu otsustada, kas kortsutada kulmu või irvitada. Nad upitasid ta jalule ja suunasid katuseukse poole, kust ilmus välja pubi juhataja. Kui nad viimasest möödusid, näitas juhataja sõrmega vangi peale. „Siia sa rohkem ei tule, võta teadmiseks. Kuulsid? Sul on sisenemiskeeld.”
2 Dublin Teel Hapgoodi juurde osutas uurija, garda Rose Cheney majale, mis oli müüdud kaheksa miljoni eest. „Siinkandis lähevad majad müügiks no umbkaudu miljoni eest ja selle eest saad ainult tavalise, ei midagi erilist. Kui majal on merevaade, siis miljon ja kolmveerand; kui tagakülg on ranna poole, siis kolm. Tahad natukenegi rohkem ruumi, köhi välja neli või viis milli.” Inspektor Harry Synnott tahtis naisele öelda, et Dublini kinnisvarahinnad ei lähe talle suuremat korda, ent kuna see oli tal juba teine kord garda Cheneyga töötada, teadis ta, et naine on paras latatara. Kui ta ei lobise kinnisvarahindadest, võtab ta jutuks midagi muud. Cheney sisenes järsku kurvi ja võttis kiiruse maha. „Seal vasakul, tagantpoolt kolmas.” See oli kena kõrge maja, mis puuderivi tagant vilksamisi paistis. Victoria-aegne? Või hoopis George’i ajast – Harry Synnott ei eristanud üht ajastut teisest. Kõik vana, mis nägi välja nii, nagu oleks selle nimel tehtud omajagu tööd ja nähtud omajagu vaeva, kuulus tema meelest tõenäoliselt Victoria ajastusse. Või George’i omasse. Kui mitte just Edwardi aega. 18
Kesköine koor
„Kaheksa miljonit?”
„Kaheksa koma kolm.” „Jeesus!” Rose Cheney itsitas. „Paar rikast meest hakkasid sellesama merevaate pärast üksteist üle trumpama. Täitsa pandav, eks ole. Väärt ehk kolm miljonit, mitte rohkem. Mitte et ma ise oleksin nõus selle eest nii palju välja käima. Isegi kui mul oleks kolm miljonit. Aga niisugune see turg on, selline koht läheb ära kolme miljoniga, siia-sinna. Aga tead küll, kuidas need asjad käivad – silme eest läks punaseks ja pakkumised tõusid kaheksa koma kolmeni, enne kui üks alt ära hüppas.” Täitsa pandav. Synnott ei saanud täpselt aru, mis see „täitsa pandav” oli, aga kahtlemata oli see väärt hunnikut raha. Riigil pole püksegi perse ümber ja korraga kraaklevad miljonärid selle üle, kellel õnnestub end kena ilme nimel vigaseks maksta. Mõned väitsid, et jõukus oli majja saabunud tänu Euroopa Liidu toetustele, teised jällegi, et tänu jänkide investeeringutele. Ärimeeste seas oli laialt levinud veendumus, et nad on endas üles leidnud mingisuguse kaua varjus püsinud ettevõtlusgeeniuse sädeme. Mis iganes see ka oli, riik oli juba kümme aastat armunud omaenese rikkusesse ja kõik olid ühel meelel, et isegi kui buumiaastad peaksid möödas olema, pole tagasilööki oodata. Me võime ju olla uue maailmakorra parimad esindajad, mõtles Synnott, aga sooritame ikka neidsamu vanu kuritegusid. Synnotti tööpäev oli alanud siis, kui ta kohtus politseiuurija Rose Cheneyga Rotunda haigla vägistamisohvrite osakonnas. Cheney oli väidetava ohvri juba üle kuulanud ja ootas tema palati ukse taga, kuni õde tegi seda, mida iganes õed teevad, kui nad külastajad palatist välja on kupatanud.
19