Soome keelest tõlkinud Dea Oidekivi
Kui olin väike, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel ööl lennutati ta õhku nagu tavaliselt. See ei olnud siiski päris tavaline öö, sest õhus oli tunda maagiat ja taevas paistis täiskuu. Ema tõusis lihtsalt järjest kõrgemale ja kõrgemale ning jätkas lendamist. Läbi telgi, läbi pilvede, kuni kuukooreni välja. Seal ta siis nüüd istubki. Vaatab alla ja naeratab.
Kuigi ema on seal kõrgel, oleme meie ikka siin all. Isa ja mina. Ka isa töötas vanasti tsirkuses. Ta tõmbas mütsist valgeid küülikuid välja ning oskas inimesi juppideks saagida, nii et keegi ei saanud päriselt viga. Isa oli põhjamaade parim mustkunstnik, kuni temast sai maailma parim postiljon. Isa ütleb, et postkontor vajab teda rohkem kui tsirkus, aga ma ei usu teda. Arvan, et isa on lihtsalt täiskuumaagias pettunud. Ta ei suutnud kusagilt nii pikka redelit välja võluda, et see oleks emani ulatunud.
Me elame väikeses kahekorruselises majas, mille köögiakna all kasvab vaher. Meid on kolm: mina, isa ja Buddha. Isa peab palju töötama, et me üüri makstud saaksime. Buddha on kass, kes meile eelmisel talvel allüürnikuks tuli, aga me ei ole teda nüüd mõnda aega näinud. Üsna sageli ei ole kodus kedagi peale minu.