Ema ja isa kummardusid meie kohale. Venna silmad olid kuu kahvatud sügavikud. Öö jooksul olime oma teki sasinud jõe keeriseks. Venna pehme nahk oli allpool, minu oma vastas, ja me olime otsekui nelja jala ja nelja käega veealune olevus. Emal ja isal olid ülerõivad seljas ja nad rebisid unevee ära. Ema haaras minust ja isa vennast. Nad aitasid meil riidesse panna: püksinööbid pandi kiiresti kinni, kleit tõmmati vööga pingule. Talvemantlid selga, mütsid pähe, sallid kaela ja kindad kätte. Saapad jalga. Keegi karjus valjusti vene keeles ja tagus naabri ust. Ema ja isa tirisid meid akna juurde, mis avanes köögiviljaaia ja metsa poole. Isa tõstis haagid eest ja lükkas akna lahti. Ema ja mina jooksime isa ja venna järel, kes lidusid eespool haigutava metsaneelu poole. Me trampisime üle tühja köögiviljaaia ja ma nägin meie tardunud, luidraid naabreid majade ääres seismas. Mehi, käed pea kohal ja silmad sõdurite püssisuule pööratud. Naisi, kes lamasid maas, jalad harali. Üks sõdureist oli meie vastasnaaber, see, kelle kuningas oli palganud jahimetsa läbi ja lõhki tundma. Ta teadis, kus olid ulukid, ja tema karistas salakütte. Ma ei olnud kunagi varem teda Vene univormis näinud, ja kui tema sinised silmad otse minu poole vaatasid, tulistas ta meile järele ja üks kuul vilises mu õlast mööda. Ema surus käe mu silmadele ja kõik oli punane, kui me edasi jooksime. Ema sõrmed lõhnasid supiauru järele, olime paja jätnud pliidile. Kuulsin naabrinaist kriiskamas, üks sõdur sõimas,
7