roostemets_preview

Lova „Tasa!” Filip tõstab käe. „Kuuled, Lova?” Dottie niutsub vaikselt, laseb kõrvad longu ja vaatab rahutult ringi. Lova mõistab koera reaktsiooni. Läbi metsa kajav hääl on midagi kaeblemise ja kähisevate hingetõmmete vahepealset. „Mis see on?” küsib ta närviliselt. „Kõrvukräts!” ütleb Filip. „Vaata, kas saad salvestada.” Lova paneb mobiili salvestusfunktsiooni tööle. Nad seisavad natuke aega vaikides, öökull huikab aga kuskil eemal poolhäma­ ruses. Indikaator ekraanil liigub hääle taktis. Dottie niutsatab uuesti ja vaatab Lovale otsa. On juunikuu algus, ja ehkki kell läheneb üheksale õhtul, pole päike veel loojunud. Ent puude vahel muutuvad varjud üha tihedamaks. Ilmaennustus hoiatas öösel äikese eest, niisiis pakkisid nad seljakotti­ desse ka veekindlad joped. Metsatee, mida mööda nad lähevad, on kitsas, vaevalt rööpapaarist laiem. Külgedelt tungib teele põldmarja- ja kasevõsa. Siin ja seal on näha vanemaid lehtpuid ja kuuski. Langenud tüved ja maast välja kerkinud haralised juured vihjavad, et pinnas on ebastabiilne. Ja värvid ei pea samuti paika, mõtleb Lova. Rohumättad, sõna­ jalad, puude lehed, mis kõik peaksid olema varasuviselt rohelised, on kahvatud ja tuhmid. Justkui ei kehtiks siin looduse tavaline värvi­ skaala. Öökullihuige vaikib järsult. Lova vajutab salvestuse kinni ja heidab samal ajal pilgu üle õla. Nad on tükk maad mööda metsateed tulnud ja tõkkepuu, mille taha nad auto jätsid, on ammu silmist kadunud. Kui kaugele nad on jõudnud? Vähemalt kilomeeter on tuldud. Asustatud kohad jäävad aga veel palju kaugemale. Nad olid varemgi hirmutavatel kuriteokohtadel käinud. Paikades, kus oli kohutavaid asju juhtunud. Kuid ükski neist kohtadest ei asunud nii üksildases kohas. 11