Romaani näide

Peatükk 22 Olles kõiges eriti punktuaalne, säilitas Tepeš isegi hukkamise puhul subordinatsiooni: rühmakomandörile, türgi agaale, oli valmis pandud kullatud otsaga teivas. „Valjušok! Kust sul niipalju raha on? Kõigepealt mööbel, seejärel Porsche, nüüd siis veel ka olmetehnika...“ „See kõik maksab ju kopikaid!“ „Ilmselt joon ma liiga palju,“ ohkas Gussev ja vajus mõttesse. „Aga miks ka mitte juua?“ lohutas teda Valjušok. „Pesumasin on sul ju olemas.“ „Ära sega. Ma arvutan. Püüan deebetit-kreeditit kokku lüüa. Ohoh!“ Viimane hüüatus ei käinud raha kohta, mis Gussevil tõepoolest haruldaselt kiiresti sõrmede vahelt libises. „Kahekümne seitsmendat“ rammis ohtlikult must Volga, plafooniga katusel, ja kihutas edasi, tõugates sõna otseses mõttes teelt autosid, mis ohtliku liikleja eest ehmunult kõrvale tõmbusid. „Kas sa numbrit nägid?“ Gussev sirutas käe transiiveri järele. „Kohe.“ Valjušok vajutas gaasi ja „kahekümne seitsmes“ sööstis eespool haake tegevale Volgale järele. Läbi tumendatud klaaside polnud võimalik kindlaks teha, kes sees istub. „Nii. Näed? Soliidne number.“ „Jah.“ Gussev kutsus välja Keskosakonna. „Ljohha, haagi talle sappa. Korrapidaja? See on Gussev. Meil on siin ettenägematud asjaolud, võime oma pool tunnikest hilineda. Ei, mitte erakorraline olukord, lihtsalt tuleb kellelegi üht-teist selgeks teha. Just nimelt. Ela.“ Valjušok jõudis Volgale järele ja sättis end sellele sappa. Must auto jätkas liiklusvoo rammimist, selle kiirus oli tõusnud üle saja. Ees ilmus nähtavale miilitsa kontrollpost. Gussev avas kindalaeka ja tõmbas välja painduva kronsteiniga kinnitatud pardakompuutri – lameda halli monitoriga tillukese klaviatuuri. Lülitas välja muusika. Võttis ühenduse osakonna serveriga ja sukeldus andmebaasi. „Oh sa poiss!“ hüüatas ta. „Tõesti soliidne number. Kohe näed, nüüd löövad kangelaslikud võmmid sellele asjamehele kulpi, aga meid peavad kinni. Nii, möödume liiklusohutuse valvepostist number nelikümmend üheksa. Ljohha, võta tihedalt kannule. Pidagu meid eskordiks.“ „Kes see on?“ küsis Valjušok kuulekalt Volgale järele võttes. Linnavälisel maanteel oleks niisugune neljarattaveoga monstrum kaheksasilindrilise V-mootoriga kapoti all väljapraakijate autole kergelt ära teinud. Aga linnaolud nullisid kogu selle valitsuseauto võimsuse ära. Igal juhul niikaua, kuni rataste all oli kuiv asfalt. „Saad teada.“ Gussev pilgutas vandeseltslaslikult silma. Nagu arvata võiski, viskasid militsionäärid Volgale kulpi, kuid väljapraakijate Žigulid pidasid paremaks mitte märgata. Gussev lülitas transiiveri miilitsalainele. „Post number nelikümmend üheksa!“ röögatas ta. „Siin SJA vanem piirkonnavolinik Gussev. Valveposti ülem kohe kuuldele, joostes! Kapten! Mille kuradi pärast sa praegu Volga läbi lasid? Aga mina kusen selle peale, et minister! Ta peab sisse lülitama sireeni ja vilkuri, kui tal nii kiire on! Ta on juba kogu maanteel liikluse pahupidi keeranud! Aga nüüd keeran mina nende trikkide eest talle! Ning pärast keerab tema sulle selle eest, et sa teda rajalt maha ei võtnud, kas on selge? Tema juba näitab sulle, kuidas oma tööülesandeid kohitseda! Kõik, oled vaba!“ Gussev sulges puhisedes transiiveri ja surus seadme tagasi kindalaekasse. „Mulle meeldib logardite peale karjuda,“ tunnistas ta. „Mõtlevad välja igasuguseid kiirusepiiranguid ja pärast siis ise rikuvad neid.“ „Mis minister see oli?“ küsis Valjušok. „Lase käia, kui sa kavatsed teda peatada, nüüd on selleks õige aeg.“