1 See juhtus ühel varasuvisel hommikul. Ritsikas istus oma kodu ukse ees rohus ja mõtles: ma olen rahul, olen rõõmus ja rahul. Päike paistis ja madalal silmapiiri kohal loovisid väiksed valged pilvekesed. Ritsikas viskas selili, pani silmad kinni ja siristas vaikselt viisijuppi, mis tal esimesena pähe turgatas. Ühtäkki aga tundis ta oma peas midagi kummalist. Midagi, mida ta varem polnud tundnud. Midagi tuhmi. Terve pea oli seda täis. Ritsikas jättis siristamine ja teritas kõrvu. Kõik oli vaikne. See ei tee mingit häält, mõtles ritsikas. Ei piuksu, ei sumise ega krudise. Aeg-ajalt piuksus tal peas küll midagi ja kusagil silmade taga oli mõnikord isevärki sumin või krudin, aga säherdune tunne oli alati kuuldav ja selles polnud tema jaoks midagi imelikku.
5