rehepapp_preview

1. NOVEMBER Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut – nii minu­ tit kümme – pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi. Koera Kaarli tares vedeles otse põrandal noor mees ja oigas suurest valust, kerides end hirmsates piinades suisa kringliks. Naabertalude naised kükitasid tema ümber, silitasid haige pead, jahutasid valust värisevaid jäsemeid. Koera Kaarel ise tegi murelikult piipu ning silmitses oma sulast – sest just Koera Kaarli sulane Jaan see siuna vabisev mees oligi. „Ära tapsid mõisas!” kirus ta. „Minu ainsa sulase tapsid ära!” „Kas sa selja peal sugugi lebada ei saa?” küsis üks naistest haigelt. „Ei saa!” litsus sulane Jaan läbi hammaste ning niutsus valust. „Selline jube tunne on... Nagu käristataks sees... Ei tea, kas nüüd tulebki surm? Oi-oi-oi, ma olen veel nii noor!” „Ära karda, ei sa sure!” lohutas Kaarel. „Mindi juba abi järele, rehepapp on kohe siin!” „Ai-ai-ai!” kiljus sulane ja tagus rusikaga vastu maad. „Kurat! Kuradi mõis! Et katk neid õgiks, sead sellised!” 5