Issuu

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

4. Rebase pereasjad

u peas on rebasekutsikas. Ma ei kavatsenud seda kevadhommikut niimoodi alustada. Kükitan oma aia keskel haagissuvilasuuruses võrkaiaga aedikus ja üritan kallata plekkpurgist Chappie koeratoitu plastist söögikaussi. Kui ma turvaväravast sisse tungisin, reageeris neli vane mateta rebasekutsikat metsloomale kohaselt ning põgenes mustade käpakeste ja peenikeste sabade valgete otste välkudes oma kuuti. Viies kargles usaldavalt minu poole. Inimesed, kes olid selle rebasetüdruku päästnud, panid talle nimeks Lobiseja. Selle põhjuseks oli ilmselt kiunatuste ja niut satuste katkematu voog, mis paiskub välja väljakannatamatust erutusest üleni pinges oranžikasvalgest kehast. Niipea kui ta mind aias näeb, hüppab ta vastu võrkaia väravat ja ronib mööda aeda pool teise meetri kõrgusele, tervitades mind lauluga nagu jalutuskäiku ootav kutsikas ning kukub siis õudselt kõlava mütsatusega õlgedele. Aga tuleb välja, et ta on nii purunematu kui ka parandamatu. Täna otsustas ta aia asemel ronida mind mööda. 58

REBASE PEREASJAD

Ta turnib mu selja peal ülespoole, kuni seisab mu juustel, lobi sedes ülekeeva innuga, kuni ma kaussi täidan, vilistades, nagu puhastaks keegi sopranplokkflööti. Suure rõõmuga koeratoitu ahmides unustab ta mu ära. Kui taandun nurka, ilmuvad kuu dist vähehaaval välja teised teravatipulised koonud ja ronkmustad kõrvad. Neli metsikumat rebasekutsikat tulevad kausi juurde, ent selle laua ümber häid kombeid ei tunta. Üksteist trügitakse taga jalgadega ja kõrvad tõmbuvad lidusse nagu hoiatuslipukesed. Selle viiest orvust kokku klopsitud perekonna jälgimine ei muutu kunagi igavaks. Nad kõik leiti lahkete inimeste poolt Kagu-Inglis maa eri paigus ja toodi Kentis asuvasse heategevusorganisatsiooni The Fox Project. Ma ei tea, mis nendega juhtunud oli, aga ma võin Lobiseja.

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

oletada. Emarebased jäävad igal aastaajal auto alla, samuti võivad nad oma kutsikad maha jätta või need võivad lihtsalt ära eksida. The Fox Project aitab igal aastal sadu päästetud rebasekutsikaid loodu sesse tagasi, kusjuures vabatahtlikud, kes nende eest hoolitsevad, vahelduvad, et nad ei kiinduks liiga palju ühte inimesse. Muidugi tahaks kallistada nii armsat loomakest nagu rebasekutsikas, aga sel leks, et ta metsikus looduses ka täiskasvanuna ellu jääks, tuleb teda kohelda metsloomana. Maailm ei ole turvaline paik rebase jaoks, kes on sama usaldav kui koer. Ma ei soosi Lobiseja entusiasmi. Niisiis jälgin teda eemalt hüppamas kallale räsitud kaisukarule ja pöörlemas jahmatava kiirusega maas vedeleva närimismänguasja poole. Ta hüppab kõrvale. Ta hüppab tagasi. Tundub, nagu oleksid ta ruuged käpakesed kummist. Mänguks sobib muidugi kõige pare mini ta enda lapsendatud pesakond. Nad tuiskavad aedikus ringi justkui turbokiirusel hüplevad koerakutsikad, sabad püsti ja suud lahti nagu kõigile imetajatele mängu ajal kombeks. Nad on välja kujunemata rebased, kes näitavad ellujäämiseks vajalikke ürgseid käitumisviise, mis on saanud neile evolutsiooni käigus loomu omaseks, ent mis vajavad veel lihvimist mängu ja kogemustega. Ka välimuse poolest ei ole nad päris valmis. Nende jalad ja kael on liiga pikad, karvkate siidjalt sile, silmad ja kõrvad väga suured. Mänguga õpitakse õigeid kombeid, võitlust konkurentidega ja nende ülekavaldamist. Kokkupuude varases eas aitab looma poegadel tajuda, milline on nende liik, ja valmistab neid ette suheteks täiskasvanute vahel. Vanemateta metsloomapoeg, kes kasvab üles üksnes inimeste seltsis, oleks vabas looduses sama abitu, kui Kip lingi huntide kasvatatud metslaps oleks moodsas büroohoones. See on peamine põhjus, miks kõik vastutustundlikud päästeorganisat sioonid kasvatavad loomapoegi rühmades ja miks on nõnda oluline, 60

REBASE PEREASJAD

Nääklused söögiajal.

et heatahtlikud inimesed ei püüaks päästetud loomakeste eest oma kööginurgas hoolitseda. Toit on osa nende mängudest. Nad hüppavad ja suruvad üks teist vastu maad. Ühel päeval saavad nad sellise hüppega kätte mõne õnnetu uruhiire. On päris veider näha pisendatud vormis kõiki rebase tuttavaid käitumisviise alates sabaga vehkimisest kuni toidupalakeste (praegusel juhul maapähklivõiga röstsaia) peitmi seni õlgede alla. Kuid ükski elusolend ei jää igavesti nooreks. Ühel päeval, kui nad on veidi suuremad ja nende oranžkollastes silmades on rohkem metsikut läiget, sõidutatakse nad aedikusse, mis asub ühel avaral krundil Kentis. Pärast paari ööd jäetakse aediku uks lahti. Rebasekutsikad saavad siis hakata pärismaailma avastama. 61

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

Rebaste sotsiaalse suhtluse kohta liigub kaks põhilist legendi. Esimese järgi puudub selline suhtlus täiesti. Ei ole raske leida vanu loodusloo raamatuid, milles räägitakse, et rebased on eraklikud. See kujutelm põhineb heausksetel, ent puudulikel vaatlustel. Teise järgi on nad väikesed punakarvalised hundid, kes jahivad pimedatel linnatänavatel hirmuäratavates karjades oma saaki. Tegelikkus on palju huvitavam. Me oleme juba käsitlenud rebase suhteid füüsi lise maastikuga, kuid tema jaoks on kaardil kõige tähtsamad jooned just teiste rebaste jäljeread. Nad on paradoksaalsed: iga rebane on ühtaegu sõltumatu ja teistest sõltuv, ta moodustab ühe enesekeskse niidikese rebaste asurkonna üldises gobeläänis. Nad on sotsiaalsed ja konfliktsed olendid. Rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev. Huntide koostöö on ülihästi arenenud ja neil tekib omavahel niivõrd emotsionaalne side, et mõned teadlased väidavad, et nad on kindlaks teinud erilise leinaulu, mis lastakse kuuldavale pereliikme surma korral. Kui jahtida piisoneid või põtru – loomi, kelle leid miseks tuleb päevade kaupa rännata ja kes suudavad hundisuguse kiskja kerge vaevaga tappa –, on ligidasest ja hästi koos töötavast perekonnast ellujäämiseks palju kasu. Aga mis siis, kui jahtida uruhiiri? Mõne linnakommentaatori hirmul, et rebased hakkavad karju moodustama, ei ole selle liigi füsioloogiat arvesse võttes alust. Rebastel ei ole evolutsioonilist survet arendada küttimiseks vaja likku koostööd, sest kui kolm rebast hüppaksid ühe ja sama närilise kallale, jääksid kaks neist nälga. Rootsis on paaril harval korral 62

REBASE PEREASJAD

nähtud kahte rebast ründamas ühte ja sama metskitse sügavas lumes, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et niisugused rünnakud olid kooskõlastatud. See ei ole tõenäoline. Huntide ja teiste karjana jahti pidavate koerlaste aju on keerulisema ehitusega kui rebase oma. Neil on pärgkäärus lohuke (otsmikusagara piirkonnas) ja märksa suurem eeskäär. Kuigi seda on raske kontrollida, arvatakse, et need lisaajukäärud on seotud huntide arenenud sotsiaalse käitumisega. Aga ega rebasedki ei ela üksi. Vastupidi, nad on oma liigikaas lastest vägagi teadlikud. Nende suhted on sageli pingelised, sest kohtumisel teise rebasega on oma head ja vead. Ta võib olla paari line või liitlane ühise territooriumi kaitsmisel, ent samuti võimalik konkurent paaritumisel ja toiduvaru hankimisel. Laias laastus saab rebased jagada nelja sotsiaalsesse klassi: sigi jad, alluvad, noorloomad ja hulkurid. Võtke oma elukoha kaart, joonistage sinna ring ja nimetage see esimeseks rebaseperekonnaks. Sinna võivad kuuluda näiteks paaritunud isas- ja emasloom ning selle aasta kutsikad. Joonistage teine ring, mis kattub veidi esime sega. See on teine rebaseperekond. Jällegi on seal paaritunud isa- ja emarebane koos kutsikatega, aga lisaks veel üheaastane emarebane, kes ei ole veel siginud. Tema on alluv, kes aitab kasvatada nooremaid õdesid-vendi. Lõpetuseks kirjutage kaardile suvalistesse kohtadesse sõna „hulkur“. Paljudel rebastel, eelkõige noortel isastel, ei ole oma territooriumi ega perekonda. Selline ongi rebaste poliitiline maailm lihtsustatud kujul. Järg mine kord, kui näete rebast auto ees üle tee sörkimas, mõelge temast kui näidenditegelasest, kes erineb sotsiaalse staatuse poolest teistest rebastest, kellega ta suhtleb, ent on samal ajal paratamatult nendega seotud.

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

Me imetleme rebase kavalust, väledust ja graatsiat. On raske uskuda, et see salapärane, ülimalt erk ja sportlik olend, kelle mõned meeled on meie omadest teravamad, alustab elu pimeda ja kurdi šokolaadivärvi karvapallina. Kujutlege rohelusse mattunud eeslinna Lääne-Londonis märtsi kuu keskpaigas, kui ringristmikel säravad nartsissid ja tänavaid täidavad liiklust suunavad koonused, sest linnaosavalitsus üritab enne majandusaasta lõppu meeleheitlikult kulutada eelarve ülejääki teetöödele. Uhkete viktoriaanlike majade ning batuutide ja tuule kelladega aedade taga puhkab väikeses pöögisalus emarebane pärast 53 päeva kestnud tiinust. Kutsikad tulid ilmale ühes mitmest urust, mida nimetatakse ka pesauruks ja mille emarebane kaapis valmis sel ajal, kui pesakond ta kõhus kasvas. Paljud rebased teevad esimese hingetõmbe ulualuses, mille on neile tahtmatult rajanud inimesed. Me ehitame kuuri, kus hoida muruniidukit, aga emarebase jaoks on seal all soe urg, mis pakub rõõmsat ainest metsikutele aiaelanikele pühendatud Facebooki-leh tedele. Raudteetammide nõlvad on kaevamiseks sobiva kallakuga. Meie surnuaiad on vaiksed ja sageli leidub seal rohtu kasvanud nur gakesi. Lisaks meile võib abiks olla mäger, kõigist meie metslooma dest suurim kaevaja. Paljud metsaelanikud kasutavad tema avaraid koopaid. Üürilisteks tulevad ühtelugu küülikud ja hiired, sisse koli vad rebasedki. Huvitaval kombel kipuvad rebased Poola metsades valima urgusid, mis on metsaserva lähedal ning tihti jõgede, karja- ja heinamaade ümbruses. Seal on jahipidamiseks sobivad kohad. 64

REBASE PEREASJAD

Lääne-Londoni emarebane on kutsikate kasvatamises suhteli selt kogenud, sest tal on just täitunud neli pikka eluaastat. Mõnes asurkonnas on noorematel emarebastel suuremad pesakonnad, vahel harva võib korraga sündida isegi kuni kümme kutsikat, kuid sellest hoolimata on varane suremus väga suur. Londonis elab kuue nädala vanuseks keskmiselt 3,9 rebasekutsikat poegiva emaslooma kohta. Paljud surevad enne aasta lõppu. Emarebane puhastab uustulnukaid. Kui valge sabaots välja arvata, on nad üleni kaetud lühikese tumepruuni karvaga ja on nii imepisikesed, et kõik neli tükki kokku kaaluvad umbes sama palju kui pooleliitrine piimapakk. Nad ei suuda oma kehatemperatuuri reguleerida, mistõttu ei lähe emarebane esimestel nädalatel pesast

Kolme-neljanädalane nooruk. 65

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

eriti kaugele. Isasloom toob talle aiast püütud tuvi ja perekonna abiline, üks alluv emarebane, kogub samuti toidujäätmeid. Kolmest täiskasvanud loomast koosnev perekond on üsna väike. Paikkon dades, kus inimesed rebaseid söödavad, võib perekonnas olla kuus liiget või rohkemgi. Kutsikad on liiga noored, et toituda millestki muust kui piimast. Kõik metsloomade varjupaikade töötajad teavad, et lehmapiim teeb enamikul noortel imetajatel kõhu lahti ja et kitsepiima on lihtsam seedida, kuid kõige parem on see, kui rebased joovad rebasepiima. Selle rasvasisaldus on umbes sama nagu inimese rinnapiimal, aga valgusisaldus on märksa suurem: 6,7% võrreldes 0,8%ga inimese piimas. Emapiim paneb rebasekutsikad kasvama: hallikassinise viker kestaga silmad avanevad, kõrvad hakkavad püsti tõusma ning karv muutub pärast vahetumist tasapisi oranži-valgekirjuks karusnahaks, mille inimesed kohe ära tunnevad. Pärast nelja elunädalat, kui stsillad on katnud metsaaluse sügava koobaltsinise vaibaga ja lähedal kirikus tähistatakse lihavõtteid, julgevad kutsikad urust välja minna. Nüüd muutub nende elushoidmine teistsuguseks ülesandeks ja vähemalt osas perekondades jagatakse kohustused omavahel ära. Ontarios valvavad isasloomad uru ümbrust, sel ajal kui emarebane jääb urgu pikemaks ajaks. Selles Lääne-Londoni perekonnas otsivad kõik kolm täiskasvanud looma toitu pere territooriumil, mis võib linnakeskkonnas piirduda kõigest 8,5 hektariga ehk umbes kuue jalgpalliväljakuga. Alluv emarebane leiab söögipoolise, mille on talle jätnud vana proua ühest viktoriaanlikust majast. Rebane ahmib lõugade vahele konte ja küpsiseid ning tormab tagasi pesauru juurde. Miks ei neela ta neid lihtsalt alla ega väljuta pärast nn titetoiduna? Hundid teevad ju nii. Hoolimata levinud arvamusest, et rebased jäljendavad oma suuremate sugulaste käitumist kutsikate toitmisel, ei ole seda 66

REBASE PEREASJAD

õnnestunud tõestada, kuigi tohutu hulk metsloomavaatlejaid jälgivad igal aastal ahnel pilgul emarebaseid aias kutsikate eest hoo litsemas. Hundi sisikonna juurde kuulub suur magu, tänu millele ta saab korraga suure hulga toitu ära süüa, aga ka pikemat aega nälgida. Rebased söövad vähe ja sageli. Nende magu on väike. Seega on mõttekam kõik oma kitsaste lõugade vahele kahmata. Rebane võib endale nii palju kraami suhu ahmida, et näeb välja nagu poegadele kala tassiv lunn. Rebane vajab umbes 2,5 kilo toitu näda las ja poegadega emarebane vajab lisaks 0,6 kilo – umbes 15 uruhiirt – kutsika kohta. Rebasepojad nääklevad alluva toodud toidujäätmete pärast, aimamata, et temagi oleks peaaegu emaks saanud. Ta kutsikad surid Jahedamas kliimas, näiteks Kanadas, on kutsikate karv kohevam, aga mängulust sama suur.

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

tiinuse hilises staadiumis – see on alluvate puhul tavaline, kuna madala sotsiaalse staatusega kaasnev stress vähendab prolaktiini hulka – või tappis domineeriv emarebane nad pärast sündi. See kõlab räigelt, aga loodus on isekas ja ükski emarebane ei taha, et tema kutsikatel oleks konkurente. Lapsetapp on metsikus looduses tavaline. Eriti tuntud on selle poolest lõvid ja tiigrid. Isegi domineeriva emarebase kutsikate jaoks on praegu ohtlik aeg. Ohud on igal pool: parasiitidest võib saada kärntõve, lisaks on veel autod, kodukoerad ja -kassid. Emasloom võib pojakesed teise kohta viia, kui neid häiritakse, või petteks rünnata kiskjaid, isegi kui nad on ohtlikud. Jack Russelli terjerid on sitked ja visad väikesed koerad, kes aretatigi selleks, et nad võitleksid rebastega maa-alus tes urgudes, aga see ei takistanud ühte emarebast mu sõbra terjerit ründamast. Kui oleks läinud päris kakluseks, oleks koer muidugi kergesti võitjaks tulnud, kuid petterünnak võib olla hämmastavalt mõjus. On võimalik, et elevandid ei kardagi hiiri, aga kui midagi väikest tormab raevukalt sinu poole, lööb igaüks korraks kahtlema. Varasuveks näeb emarebane rääbakas välja. Ta on emadusest kurnatud, kasukas katkutud, saba räsitud ja majarahvas peab teda armetuks. Inimesena, kes on olnud kasuemaks kümnele rebase kutsikale, pean ma metsikutest emarebastest väga lugu. Minu kogemused on näidanud, et keskmisel rebasekutsikal on sama palju energiat kui kümnel koerakutsikal kokku. Rebasenoorukid kihu tavad ringiratast justkui oranžid vihurid. Nad hüppavad, ronivad, tülitsevad, matavad asju, teevad kingapaelu lahti ja igasugu muud koerust. Pole ime, et emarebastel on alluvate ehk tädide tuge vaja. Või kas ikka on? Huvitaval kombel on nii, et kuigi abilised valvavad, lakuvad ja toidavad kutsikaid, ei mõjuta nad eriti noor loomade šansse ellujäämisel. Ja nende endi eluiga on palju lühem 68

REBASE PEREASJAD

kui domineerival rebasel. Ühe uuringu järgi elasid domineerivad rebased keskmiselt neli ja pool aastat, samal ajal kui alluvate eluiga oli kõigest kaks aastat. Miks nad siis nii kõvasti pingutavad? Alluva elul võib olla kolm eelist. Esiteks on ta vähemalt tuttaval territooriumil ega pea ringi hulkuma maastikul, kus võivad varit seda ohud. Teiseks võivad lapsehoidmisest saadud kogemused talle hiljem kasuks tulla, kui ta peaks kunagi ise pesakonna saama. Kol mandaks – ja see on tõenäoliselt kõige tähtsam – on tal võimalus territoorium ja paaritumisõigused üle võtta, kui domineeriv ema rebane peaks hukka saama. Ükski neist põhjustest ei tundu aga päris veenev. Alluvate paaritumise tõenäosus on ikkagi sama kui nendel rebastel, kes ennast uuel territooriumil sisse seavad. Rebasekutsikad kasvavad kõigest hoolimata terve suve ning augustiks, kui kätte jõuab aia kastmise piirangute ja vihmaste Täiskasvanud alluvad aitavad kutsikate eest hoolitseda.

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

r iigipühade aeg, on silmaga näha, et nad on kohmakad nagu teis melised. Nende jalad on pikad – liiga kõhetud nende keha jaoks – ja nende kõrvad oleksid nagu ülearu suured. Nende kasukas on endi selt veidi pehme ning isaste kutsikate kolju ja õlad on kitsamad kui täiskasvanud isastel. Kutsikad hakkavad üksi või kahekaupa ringi luusima ja otsima lihtsamaid saakloomi, näiteks vihmausse. Aga ööde lühenemine toob kaasa ka rebaste hormoonide möllamise. Paljud noorloomad lahkuvad vanemate juurest, et leida endale oma jahimaa ja kaaslased. Iga noor rebane peab selle valiku tegema: kas riskida rännakuga tundmatusse või jääda koju, kus teda ootab kahtlase väärtusega alluva elu. USAs saadi ühe uuringuga huvitavad tulemused. Nimelt alustasid rebased iseseisvat elu varem ja liikusid kaugemale, kui nad olid kaalult raskemad. Seda võib tõlgendada nii, et neil oli suurem rasvavaru või konkurentsieelis võitluses teiste rebastega. Lisaks lahkusid maal sündinud kutsikad vanemate juurest varem kui linnarebased, aga nad ei rännanud nii kaugele kui linlased. Kodust lahkuvatel rebastel oli kalduvus suunduda põhja poole, mis viitab vahest jällegi sellele ahvatlevale hüpoteesile, et nad võivad tajuda Maa magnetvälja. Enamik rebaseid ei liigu eriti kaugele ja seda eeskätt piirkon dades, kus rebaste tihedus on suur. Samas ületavad isasloomad pikemaid vahemaid kui nende õed ja vahetevahel võtab mõni harv isend ette imestusväärse odüsseia. Üks Ameerika rebane rändas üle 400 kilomeetri. Ka Suurbritannia rebased ei ole kehvemad: nende esimatkaja Fleet, kuulus isane, kellele pandi raadiokaelus Brigh tonis, suutis ette võtta 315-kilomeetrise uitrännaku. Isarebased otsivad emaseid, kurameerivate rebaste kaeblik klähvimine kajab läbi novembrikuise raagus metsa ning paljud neist jäävad auto alla. Liiklussurmade arv on sigimisajal suur. 70

REBASE PEREASJAD

Ellujääjad üritavad mõnd emarebast jälitada, aga kuigi nemad on valmis paarituma, siis emane ei ole. On tähelepanuväärne, et emarebane indleb ainult kolm päeva aastas, tavaliselt jõulujärgsel nädalal. Isas- ja emasloom võivad selle aja jooksul mitu korda paari tuda ning paarilised püsivad küttides ja puhates üksteisele lähemal kui muud rebaste seltsingud. Aga isegi see ei tähenda, et pesakonnal on ainult üks isa. Rebaseid kirjeldatakse sageli monogaamsena, kuid geeniuurin gud on näidanud, et asi pole nii lihtne. Isarebastel on muidugi põhjust üritada teiste territooriumile sisse tungida ja riskida taplusega. Sel liste kohtumiste tagajärjel on nii mõnelgi koonul hammustuste armid. Teinekord on keset talve ilmunud mu aeda isasloom, kelle nägu tilgub pärast eriti muserdavat kokkupõrget verd. Tundub aga, et ainult kõige suuremad isarebased saavad edukalt hakkama teis tesse seltsingutesse kuuluvate emasloomadega paaritumisega. Igal ajahetkel elab paljudel rebase territooriumitel Kagu-Inglis maal üks sigiv paar, mitu alluvat, mõned selle aasta kutsikad ja võib-olla ka üks-kaks hulkurit. Rebased on siiski tuntud oma käitu mise paindlikkuse poolest. Tüüpiline rebaseperekond võib paljuski varieeruda. Vahel on mu kodukandis Surrey mägedes olnud aga selline veider olukord, et rebasekutsikaid peaaegu ei olegi.

Kuus täiskasvanud rebast päikeselisel juulihommikul ühel hei namaal – sellist tunglemist näeb harva. Rohust paistavad kõrvad ja seal, kus hobused on taimkatte nii põhjalikult ära söönud, et sellest on alles vaid närbunud tüükad, sirutavad ennast sametpehme suve karvaga rebasekehad, ähkides kergelt suuga. Ma viivitan värava 71

R E B A S E VA R J AT U D M A A I L M

juures piisavalt kaugel, et rebased käituksid loomulikult. Kui minna liiga lähedale, tarduvad nad paigale, et mind jälgida. Minu tid mööduvad ja rebased puhkavad ikka veel, kuid nad ei maga, vaid logelevad üksteise lähedal ja longivad segadusse sattunud varssade vahel. Üks väike ja kõhn, ent särasilmne emarebane tüürib mööda mustast ponist. See emarebane ega ükski teine ei erita kutsikate jaoks piima. Nüüd me teame, et rebased tegelevad tõesti pere planeerimisega, mis ei ole siiski kollektiivne otsus, mille eesmärk oleks tahtlikult piirata asurkonna kasvamist, vaid domineeriva emarebase kehtestatud režiim. Kas nendes kohtades, kus asustus muutub nii tihedaks, et kutsikaid ei sünni enam üldse, mõjub veel mõni lisahoob paljunemise reguleerimiseks? Või oli see väline tegur – halb ilm, liiga palju ilutulestikurakette –, mis segas möödunud talvel sigimisperioodi? Need heinamaa rebased ei juurdle selle mõistatuse üle. Üks kükitab rohu sees ja luurab kassi kombel teist pesakonnaliiget. See meenutab mulle veel ühte joont, mis on rebaste sotsiaalsetele suhe tele omane. Kui rebased parajasti ei kakle, paaritu ega söö, veedavad nad aega erakordselt hoogsa mänguga. Selle võib käivitada näiteks lumi. Kujutage ette koera erutust, kui ta maitseb esimest korda imelist lund, ja te olete õigel teel. Selsamal heinamaal möllas mõne aja eest pärast ootamatut lumesadu neli rebast. Minu aias tõi aprillikuine lumesahmakas ükskord nooruse tagasi seitsmeaastasele domineerivale isarebasele, kes asus mängu võitlust pidama hulkuva emarebasega, maadeldes ammulisui nagu kutsikad aedikus. See võib olla ka hooajaline. Maikuus paistavad rebaste seltsingud olevat eriti altid koos mängima. Äkki on selle põhjuseks kutsikate 72

REBASE PEREASJAD

eest hoolitsemisega seotud hormonaalsed muutused? Vahel on lausa viis looma tulnud päise päeva ajal minu aeda ja seal ringi kihu tanud, ennast rullinud, kulli mänginud, hüpanud põõsasse ja sealt välja. Nad mängivad mättahunniku otsas isegi kivikuningat. Rebaste sotsiaalne suhtlus on keerukas ja vahel vägivaldne. Kuid on hetki, mil tundub, et neile meeldib kellegagi koos olla.