Ratsanikud

Toimetaja Sven Maanso

Kaane kujundaja Kaspar Ehlvest

Küljendaja Erje Hakman

Fotod autori erakogust.

© Autor ja kirjastus Argo, 2017

www. argokirjastus.ee

ISBN 978-9949-607-30-3

Trükitud trükikojas Print Best

(14. saj e.m.a)

(u 430–355 või 354 e.m.a)

SEYdLITZ jA ZIETEN

Preisi ratsaväe hiilgeaeg..........................................................................

vENNAd rodZjANKod

Polkovnik Pavel ja kindral Aleksandr sõdades ja võistlustakistustel ............................................................................115

KoLM r ATSAvÄEKINdr ALIT

Brussilov, Mannerheim, Linder ............................................................. 120

BALTI üLEMvÕIM

Alexander von Benckendorff ja teised ..................................................

BALTI r ATSANIKud

Nikolai ratsaväekool, selle ülemad ja kasvandikud ............................ 133

oH vITSErIdE rATSAvÄEKooL

Koolkondade võitlus. ratsakaardiväe polgud ....................................... 140

PušKINI Sur M jA KAvALErGArdId vene duellikultuur. Grünewaldti, Meyendorffi jt osa kohtumõistmises 147

oHTuST KuMNASSE

Georg von Meyendorff Borodino lahingust Lutheri monumendini 152

KoIGIST ESNASSE

Moritz von Grünewaldt ratsaväelasena, diplomaadina ja korraloojana ............................................................ 158

vIIMASEd ÕuKoNdLASEd

Krahv Freedericksz, otto von Grünewaldt ja teised ............................ 167

MuINASjuTuMAAILMA LÕPP

1903. aasta ball. Paul von Benckendorff, Konstantin von Stackelberg ja teised 175

K AKS v IIMAST

Peter von wrangel ja Ewert von renteln .............................................. 183

vENE r ATSANIKE HüPE EurooPASSE

Bartold von Hoyningen-Huene, Mihhail Pleškov, rodzjankod, vladimir Littauer ......................................................... 189

KuLTuSr ATSANIKud

Preisi prints Sigismund, vabahärra von Langen, Axel Holst................ 198 rATSASPorTLASEd HITLErI PuNKrIS

claus von Stauffenberg, Heinz Brandt, Hermann Fegelein, Harald Momm .................................................. 204

SAATEKS

Iga kellegi teise seljas sõitja ei ole veel ratsanik. Asi pole ainult selles, kelle seljas sõita. ratsutatud on peale hobuste ka teistel loomadel. Esimene ratsaloom oli võib-olla hoopis põhjapõder. Kõige kauem ja kõige rohkem on inimesi tõenäoliselt kandnud eeslid ja muulad. Ka jeesus ratsutas eeslil. ja kurioosumina sai eesli seljast kukkudes surma keskaja olulisemaid filosoofe Aquino Thomas, kui ta sadulas raamatut lugedes põrkas peaga vastu üle tee ulatunud puuoksa.

Muhamedi suure sõjalise edu ühe põhjusena on nimetatud beduiinide senise kaameliratsaväe asendamist kiirema hoburatsaväega. Elevantidel sõidutatakse tänapäeval turiste, Aleksander Suure aegadel oli sõjaelevant aga vägev relv. Tänapäeval on mõnel väga arenenud maal, näiteks Kanadas, väikeste laste ratsakoolides kasutatud isegi sigu ja suuri koeri. Õige ratsanik ei pea enda vääriliseks ka igat hobuse seljas reisijat; „reisija“ on ratsaspordi treeneri suus sõimusõna ratsutaja kohta, kes jätab otsustamise liialt hobuse hooleks.

ratsutamine ei ole pelk hobuse seljas sõitmine, vaid midagi enamat – aga mida nimelt, selle kohta on viimase paari tuhande aasta jooksul kirjutatud kümneid tuhandeid raamatuid. Käesoleva raamatu tegelased on enamasti mitte lihtsalt ratsanikud, vaid olnud ka ise ratsutamisele olulised. Natuke on see raamat nagu juhuslikud leheküljed ratsutamise ajaloost, kolmes erinevas mõõtkavas ja juhuvalikutega isikute osas. üks valik on siiski see, et inimestest ja elust oleks rohkem juttu kui tavalistes ratsutamise ajaloo ülevaadetes tavaks. ratsutamise ajalugu see raamat õieti polegi, pigem rida lugusid sel teemal, mida võiks palju täiendada. Peaaegu et polegi näiteks juttu kõige fanaatilisematest ratsanikest, eri aegade elukutselistest, kelle lugu algab juba antiikolümpiamängudest ning rooma ja Bütsantsi kaarikujuhtidest (tinglikult loen nemadki ratsanike hulka, sest reisijad nad ju pole) ja jõuab tänapäeva džokide, kauboide, olümpiaratsanike omaette maailmadeni. Et luua suurest hulgast lugudest mingi süsteem, saada kui mitte päris tervikpilt, siis arusaadav mosaiik, olen järginud kaht põhimõtet –üldiselt üksikule ja kaugemalt lähemale.

Et ma neid lugusid kunagi üldse kirjutama hakkasin, selles on suurim teene Ago ruusil, kes väsimatult peale käis, et ma ajakirjas oma Hobu alati mõned leheküljed täidaksin. Temalt olen saanud ka palju huvitavaid fotosid. Meenutama peaks veel fanaatilist ratsaspordi ja hobuste õiguste eest võitlejat Helle rätsepat, kelle surmast möödus tänavu kolmkümmend aastat. Tema kogutud ja koguteoses „r atsutamine“ (1981) avaldatud statistikat olen Eesti ratsanikest kirjutades palju kasutanud.

D’Aure jA pr A ntsuse koolkonD

pärast suurt prantsuse revolutsiooni ja napoleoni sõdu polnud ratsutamiskunstist kui omaette eesmärgist midagi järel. oli loomulik, et õukondlikku harrastust ei säilitatud ja otsiti vaid praktilisi lahendusi ratsaväe jaoks. kiiruga kokku kogutud nekrutite välaõpe oli selline, et napoleoni kuulus ratsavägi sai oma võidud, sõites rünnakulgi traavis. paljud sõdurid olevat esimest korda elus galoppi sõitnud, kui hobune lahingumöllus ise galopile üle läks. ja muidugi oli sellise massilise ratsaväe jaoks peamine jõuda õigeks ajaks õigesse kohta, rännakul aga mingit ratsasõidukunsti ei vajata. ka pärast Viini kongressi, mis pidi tagama pikaajalise rahu, jäi ratsutamine eelkõige ratsaväe asjaks ja seda arendasid ratsaväekoolid. teine liin ja stiil oli tsirkusekunst, kust tulid tavaliste hobusepiinajate kõrval ka paljud meistrid, nagu Baucher ju siiski oli.

saumuri kool on olnud vanim ja mõjukaim selliste ratsaväekoolide hulgas, mis tulid õukondlike ratsakoolide asemele. loodi see keskse ratsaväeohvitseride koolina 1825. aastal, loire’i jõe orus asuvas saumuri linnas, hoonekompleksis, kus juba 1763. aastast õpetati ratsaväeohvitsere. kooli ametlikuks algusaastaks loetakse siiski juba 1814. aastat, kui samas alustati riikliku ratsaväekooliga. Vähemalt tähistati 190 aasta juubelit väga pidulikult 2004. aastal, kui vanas asukohas oli juba tankivägede kool.

et taastada midagi revolutsioonieelsest ratsutamiskultuurist, kutsuti saumuri ohvitsere õpetama vanu tsiviilratsanikke vanadest ratsakoolidest. Alates 1830. aastast, kui suleti Versailles’ kool, jäi s aumur kogu prantsusmaa ratsutamisoskuse keskuseks. Üks peamisi saumuri juhtrolli kindlustajaid oli krahv Antoine Henri philippe léon Cartier d’Aure (1799–1863), kes juhtis saumuri treeningtööd 1847–1854, olles olnud juba 18 ­ aastasena, pärast s aint­ Cyr’i sõjakooli lõpetamist, Versailles’ tallide ülema d’Abzac’i assistent, peagi Versailles’ ratsakooli peainstruktor. pärast saumurist lahkumist juhtis ta napoleon III talle ja oli prantsusmaa hobusekasvanduste peainspektor. tuntud on ta eriti Baucher’ otsustavaima vastasena. temale oli tähtis vältida kõiki äärmusi. Mõistagi põlgas ta tsirkust ja tsirkuseratsutamist. ta oli ka tollal levinud anglomaania vastu, mis rahuldus jahil vabana kihutava hobusega. samas tegeles ta palju jahiratsutamise ja hüppamisega. tema tegevusest alates on saumur olnud maastiku­ ja takistussõidu arendamisel tähtsamgi kui koolisõidu arendamisel. traditsiooniliselt peavad saumuri instruktorid olema mitmekülgsed

Kurbett.

ratsanikud ja ratsastajad, võimelised panema hobused nii maastikutakistusi hüppama kui ka tegema õhuhüppeid maneežis. suurimat ohtu ratsaväe võitlusvõimele nägi d’Aure Baucher’ võtetes, mis hävitavad hobuse edasiliikumistahte. tema juhtlause oli „edasi, edasi ja veel kord edasi!“, temalt on tänapäeva koolisõitu tulnud pikendatud traav kui omaette harjutus. kõigi liikumiste puhul hindas ja nõudis ta selgeid ja täpseid üleminekuid ühelt liikumiselt teisele. tänapäeval ununema kippuv nõue hobuse raami pikendamisest ja lühendamisest, eriti aga kaela pikenemisest ja lühenemisest vastavalt allüüri pikenemisele ja lühenemisele oli üks ta süsteemi aluseid. Hobuse juhtimist suurel kiirusel kirjeldas ta nii: „Hobune peab pöörama nagu paat!“ selle mõte on, et painutus sissepoole ei pane pikematel sammudel hobuse raskuskeset sissepoole liikuma, väline ratse peab säilitama teatud koondatuse, et hobune ei saaks kurvist välja vajuda. just nii sõidetakse ju tänapäevalgi, kui on vaja suurel kiirusel järsult suunda muuta.

nii d’Aure’i kui Baucher’ õpilane oli olnud kindral Alexis ­François l’Hotte (1825–1904), kes juhtis saumuri treeningtööd 1864–1870 ja oli kooli direktor

Ohtlik kurbett.

1870–1880. teda peetakse üheks oma aja parimaks ratsanikuks, kes võis ratsutada igas stiilis, treenis ise päevas 12 hobust ja veetis sadulas 13–14 tundi. k uni 77. eluaastani olevat ta igal hommikul ise treeninud sadulas oma kolme isiklikku hobust. Muide, oma testamendis käskis ta need hobused pärast oma surma püstoli laskudega auväärselt hukata. o ma teosed „r atsaväeohvitser“ ja „r atsutamise küsimused“ laskis ta avaldada alles pärast surma.

praegu heidetakse talle ette, et ise treenis ta oma hobuseid Baucher’ järgi, õpilasi aga õpetas d’Aure’i meetodil. see oli muidugi ühest küljest diplomaatia, sest d’Aure’i autoriteet oli sõjaväes mõõtmatult kõrgem, teisest küljest näitab see ka arusaamist, et Baucher’ meetod võib oskamatutes kätes hobuse täiesti rikkuda. Aga kiusatus saavutada rohkem kui tavaline ratsanik tavalisel hobusel viis sel ajal endastmõistetavalt Baucher’ meetodi juurde. omamoodi süntees neist meetoditest on l’Hotte’i kuulus lause „rahulikult, edasi, otse ja kergelt!“ üks väheseid nii lühidalt sõnastatud vaieldamatuid põhitõdesid ratsutamises. õigemini ongi see kogu tõde. Ainult et kuidas kõige selleni jõuda, selle üle vaieldakse igavesti. Igatahes võib l’Hotte’i teenitult nimetada ühtse prantsuse koolkonna asutajaks, niipalju kui seda ühtsust on olnud. saumuri ratsaväekool on ja oli juba alates 1828. aastast tuntud eelkõige oma esinemistrupi Cadre noir kaudu. sinna on tavaliselt kuulunud ratsakooli instruktorid, kes mõistagi olid ise ka parimad ratsanikud. Valitses ja on siiani valitsenud samasugune traditsioonide austamine nagu Viini ratsakoolis. Hobused ei ole aga barokkhobused nagu enamikus traditsioonilist kõrgemat kooli viljelevates ratsakoolides (peale Viini veel Hispaanias kuninglik Andaluusia ratsutamiskunsti kool, portugalis kuninglik portugali ratsutamiskunsti kool), vaid tõugu eriti ei valita. enamasti on need tavalised prantsuse ratsahobused, riiklikult finantseeritud ostudel on range hinnapiirang (paarikümne aasta eest vaid 5000 usA dollarit!).

Cadre noir’i esinemiste stiil on kergem ja elegantsem kui Viinis, tavalise rivisõidu viimistletud esitamisel on tähtsam osa ja õhuhüppeid on vaid kolm: kurbetti tehakse seal sirgematel tagajalgadel kui Viinis, krupaad on eriti efektne tagant üles löömine, kapriool nagu Viiniski hüpe kõrgele õhku koos tagajalgade taha välja löömisega. Võrreldes Viiniga on need hüpped eriti kõrged ja ratsanikud eriti virtuooslikud sadulas püsimisel. treeningutel on suur osa tööl käekõrval, eriti aga nn ohjadega ehk topeltkordel harjutamisel. Viimast on nimetatud isegi saumuri meetodiks.

1972. aastal lõi prantsusmaa tervishoiu, spordi ja noorsoo Ministeerium saumuris riikliku ratsakooli, et üle saada ratsaspordi massilisuse kiirest tõusust tingitud laosest ratsutamise õpetamises, nagu 1825 oli kooli loomise mõte olnud üle saada analoogilisest laosest ratsaväes. r iiklikku ratsakooli toetavad rahaliselt ka k aitseministeerium ja põllumajandusministeerium. 1984. aastal viidi ka ratsaväekool ja Cadre noir vanadest kuulsatest hoonetest kesklinnas üle selle tohutu suure moodsa ratsakeskuse juurde, kus on 7 maneeži, 400 hobust, 16 välisväljakut, töötab 200 inimest, neist 45 instruktorit, kellest 24 moodustavad Cadre noir’i.

sportlikus ratsutamises valitsenud erinevused prantsuse ja saksa koolkonna vahel sõnastas ja nende erinevusi tasandas kindral Decarpentry. tema teos „Akadeemiline ratsutamine“ (1949) on parim kirjeldus prantsuse koolkonna põhimõtetest ja võtetest, aga ka huvitav arutlus ratsasõidukunsti üldpõhimõtetest.

Decarpentry sündis 1878. aastal, tema isa ja vanaisa olid olnud Baucher’ õpilased, vanaonu aga Vene tsaari ratsutamisõpetaja. Ise jõudis ta enne esimest maailmasõda 1904–1913 töötada s aumuris ja kuuluda Cadre noir’i, pärast sõda oli 1925–1931 saumuri komandöri asetäitja. Vahepeal esindas ta prantsusmaad FeI loomisel, mis sai teoks 1921. Alates 1933. aastast oli ta rahvusvaheliste koolisõidukohtunike hulgas suurim autoriteet, loomulikult ka 1936. aasta olümpiamängude hindekohtunik. Alates 1947. aastast kuni surmani 1956. aasta olümpiamängude eel oli ta ka FeI kohtunikekogu president. püüdes lähendada prantsuse ja saksa koolkonna põhimõtteid, et tagada kummalegi poolele aktsepteeritav hindamine võistlustel, pidas ta erinevaid stiile ometi vajalikuks. tema arvates tegi ratsasõidukunst prantsusmaal pärast Guérinière’i läbi loomingulise ja vastuolulise arengu, Viini koolis aga säilis Guérinière’i õpetus dogmana, mille saksa koolkond omaks võttis. s akslased nõudvat hobuselt tingimusteta alistumist, prantslased koostööd. sakslased üritavat saavutada ülimat täpsust ning korrektsust ja tegevat selleks järjekindlalt sageli igavat, mõnikord vägivaldset tööd, et ületada kõik raskused ja ebakõlad. prantslased püüdvat raskusi osavalt ära hoida, sõitvat hooletu kergusega ja nende nõudmised olevat ükskõikselt leebed ning nende hobused seetõttu rõõmsamad ja valmis koostööks, kuni liiale ei minda. tehnilisest küljest räägitakse siiani, et prantsuse

stiil loob esmalt kerge ja liikuva suu, mis toob kaasa õige tasakaalu, raskuse paigutumise rohkem tagaotsale, saksa stiil aga seisab eelkõige harjutuste abil tasakaalu arendamises, kuni õiges tasakaalus hobune leiab ise ka õige ratsme kerguse. prantslased tegelevat rohkem hobuse üksikute osade ja üksikute probleemidega, sakslased alati tervikuga.

Decarpentry mõistis ja pidas õigeks, et pidevalt võistlevad ratsanikud õpivad niikuinii alati üksteiselt ja selle tulemusena sarnanevad head ratsanikud omavahel rohkem kui ühe koolkonna head ja halvad ratsanikud omavahel ning puhtaid, selgelt erinevaid koolkondi enam pole, rohkem loovad probleeme ja koolkondi kohtunikud ja nende erinevad veendumused. põhilises aga on ju kokku lepitud, ning mis on õige ja mis on vale, on FeI määrustikus kirjas. Iseasi on, kuidas seda täidetakse.