Mees poosastes
Kord läks Kasperli vanaema pesukorviga aeda, et riputada maja taga nöörile paar särki ja käterätti. Oli kaunis, kuldne sügispäev. Astrid õitsesid, päevalilled koogutasid tervituseks üle aia, aianurgas kompostihunnikul küpsesid kõrvitsad: viis suurt, üheksa keskmist ja kuus väikest. Vanaema oli kasvatanud neid isemoodi, oma ämma retsepti järgi. Väikestel pidi olema aprikoosi- ja suurtel šokolaadimaik, keskmised pidid väljastpoolt maitsema nagu vahukoor ja seestpoolt nagu vaarikajäätis. Kasperl ja Seppel ei teinud kõrvitsatest suuremat välja. Seda suurem pidi olema üllatus, nagu vanaema lootis. „Peaks nüüd veel ainult paar päevagi ilusat sooja ilma,“ mõtles ta. „See on praegusel hetkel peaasi.“ Ta pani korvi särkide ja käterättidega pesunööri alla maha ning tahtis parajasti hakata nööri pingutama, kui põõsastest kostis „pst!“ – ja kui vanaema pilgu sinna heitis, nägi ta kuldvitsa ja sarapuupõõsa vahel nähtavale ilmumas mehenägu, mida ta liigagi hästi tundis: juba kahel korral oli see musta kaabu ja pika sulega kelm teda röövinud, kord aga koguni endaga kaasa viinud. „Seekord,“ otsustas vanaema, „ei lähe see tal enam korda!“
7
Seejärel võttis ta südame rindu ja küsis kindlal häälel, mis ainult õige pisut värises, aga arvatavasti ei pannud seda keegi teine peale tema enda tähele: „Kas te olete jälle minu aias, härra Hotzenplotz?“ „Nagu näete.“ Röövel noogutas ning tahtis oma peidupaigast välja ronida. Vanaema haaras pihku koti pesupulkadega. „Ärge liigutage!“ hüüdis ta. „Muidu virutan ma teile pesupulgakotiga niisuguse obaduse vastu pead, et teile enam ükski kaabu pähe ei mahu – käed üles!“ Hotzenplotz ei osanud aimatagi, et vanaema luges viimasel ajal enne magamajäämist alati röövlijutte. Ettevaatuse mõttes tõstis ta käed üles ja selgitas, et ta polnud tulnud halbade kavatsustega. Vanaema võttis tal sõnad suust. „Jätke oma lollid õigustused!“ käratas ta. „Ma tahaksin ainult teada, mismoodi see teil nüüd jälle korda läks – kui ometi kinnitatakse, et maakonnavanglast olevat täiesti võimatu põgeneda.“ „Ja ongi,“ kinnitas Hotzenplotz. „Aga kuidas te siis siia saite?“ „Mind lasti täna hommikul hea ülalpidamise eest välja – ennetähtaegselt.“ Vanaema arvas, et ta kuulis valesti. „Jutustage aga pealegi, härra Hotzenplotz!“ Hotzenplotz pani kolm sõrme südamele. „Et ma jala pealt maha kukuksin ja rõugetesse jääksin, kui valetan! Pealegi seisab see mu vabastamistõendis.“ Ta võttis vestitaskust paberi välja. „Näete, kui te mind ei usu!“ Vanaema taganes sammukese võrra, talle oli tulnud pähe üks mõte. Loodetavasti ei teki röövlil mingeid kahtlusi. „Ma ei saa seda lugeda,“ ütles ta. „Selleks on mulle prille vaja.“ „Mis asja?“ hüüdis Hotzenplotz üllatunult. „Teil on ju teie näpitsad nina peal, hö-hö-höö!“
9
„Need või?“ Vanaema ei kõhelnud vastusega hetkegi; ta imestas ka ise, kui hästi see tal välja tuli. „Need on mu kaugprillid,“ sõnas ta. „Nendega ma ei saa lugeda. Lugemiseks läheb mul vaja lähiprille.“ Ta pistis käe vasakusse põlletaskusse ja tõmbas tagasi, haaras paremast taskust ja tõmbas jälle tagasi. Kuigi ta polnud petuasjades just eriti kogenud, mängis ta oma osa suurepäraselt. „Tõesti rumal lugu nende erinevate prillidega! Ma jätan kogu aeg ühed neist kuhugi maha. Ma usun, et lähiprillid jäid pesukööki, sinna taha vasakule, pesukatla kõrvale klapplaua peale... Kas te oleksite erandkorras nii kena, härra Hotzenplotz, ja tooksite need mulle kätte?“ „Aga loomulikult, vanaema!“ Hotzenplotz keeras oma paberi kokku ja peitis ära. Siis astus ta pesuköögi poole – ning vanaema hiilis talle järele. Peale kahe trellitatud piimklaasist ruutudega aknakese oli pesuköögil veel üksainus uks. Hotzenplotz seda ei teadnud, küll aga teadis seda paremini vanaema. Niipea kui Hotzenplotz pesukööki astus, lõi ta ukse kinni ja lükkas riivi ette. Seejärel keeras ta võtit lukus kaks korda, võttis selle lukuaugust välja ning peitis oma põlletaskusse. „Las ülejäänu eest kannab hoolt politsei!“ Siiani polnud Kasperli vanaemal olnud mahti hirmu tunda. Alles nüüd, kus Hotzenplotz lõksus istus, tuli talle suur värin peale: kordamööda käisid temast üle külmad ja kuumad hood, aed lõi ta silme ees pöörlema. Ta tundis, kuidas jalad teda kandmast tõrguvad. Viimasest jõust hüüdis ta: „Appi! Ap-pii!“ Siis pani ta silmad kinni ja langes minestusse.
11
:
Proua Schlotterbeckil on paha paev
Kasperl koos oma sõbra Seppeliga käis viimasel ajal sageli leskproua Schlotterbecki juures külas. Nad olid ju prouale lubanud, et mõtlevad midagi välja, aitamaks krokodillkoer Wastil oma endist välimust tagasi saada. Sestpeale pakkus proua Schlotterbeck neile iga kord teed ja vorstivõileiba, kui nad talle külla tulid. Tänagi lasksid Kasperl ja Seppel teel võileibadega hea maitsta. Akna all tugitoolis istuv proua Schlotterbeck pahvis nukralt paksu musta sigarit. Wasti lamas tema jalgade ees, laskis kuuldavale rahulolevat mörinat ning liputas saba. Teda häiris vähe, et ta oli noorest peast olnud pikakarvaline taks, enne kui proua Schlotterbeck ta ühel päeval kogemata krokodilliks nõidus. Seda enam kannatas selle äparduse tagajärgede all proua Schlotterbeck ise. Kuigi Kasperl ja Seppel teadsid seda lugu ammugi peast, kuulasid nad seegi kord kannatlikult pealt, kui proua Schlotterbeck kõike uuesti otsast peale jutustas: kuidas Wasti ära nõiuti, kuidas ta ise oli igal mõeldaval viisil katsunud koera tagasi nõiduda – ja kuidas tal see polnud korda läinud. „Lõpuks olin ma sedavõrd heitunud, et viskasin nõiaraamatu otseteed ahju ja põletasin ära,“ lõpetas ta. „Ma olen küll riiklikult litsentseeritud selgeltnägija, aga õppinud nõid ma pole. Ametis tuleks võimalikult vähe puutuda asjadesse, millest sa midagi ei mõista.“ 13
„Aga ikkagi!“ ütles Kasperl vastu. „Poleks te ometi seda raamatut tulle visanud, vaid kinkinud parem meile Seppeliga!“ Proua Schlotterbeck nuuskas nina oma musta hommikumantli serva sisse, mida ta päevad läbi ikka seljas kandis, ning küsis oma jämeda suitsetajahäälega: „Teile kahele?“ „Siis oleksime kindlasti suutnud Wastit aidata! Aga mis põlenud, see põlenud – nüüd peame varuma kannatust.“ Vanaema pööningul rippusid arvukad kotikesed ning nutsakud: ühed neist olid täis rohtusid ja juuri, teised kuivatatud lehti ja kooretükke – kõik need olid äraproovitud vahendid, mida vanaema kasutas kõige erinevamate haiguste raviks. „Võib-olla,“ olid Kasperl ja Seppel arutanud, „on nende hulgas ka selliseid, mis juhtumisi nõiduse vastu aitavad, mitte ainult kõhuvalu või vappekülma vastu nagu teised...“ Nende arvates ei saanud see Wastile kahju teha, kui nad talle rohtude ja juurtega ravikuuri korraldaksid. Juba mõne nädala jooksul katsetasid nad tema peal vanaema varusid – küll hea õnne peale, aga ikkagi rangelt tähestikulises järjekorras. Nad olid algust teinud aniisipulbriga. Seejärel pakkusid nad Wastile kuivatatud arnikajuurt, siis basiilikut, edasi emajuurt, jugapuulehti, kiinapuukoort, siis meega magusaks tehtud mõruristikut – ja ikka nõnda edasi kuni tänase päevani, mil nad olid talle sisse jootnud paiseleheleotist. Kahjuks oli ravi siiamaani olnud tulemusteta. Ainus, mis nad sellega saavutasid, oli see, et Wasti keeldus eelmisest neljapäevast alates otsustavalt liha söömast. Selle asemel näitas ta üles üllatavat kiindumust salatisse, ei põlanud ära ka värsket kapsast, tomateid, rediseid ega sibulaid – ja hapukurkide peale oli ta eriti maias, neid kugistas ta nagu kunagi suitsuvorsti. „Vaene Wasti,“ ohkas proua Schlotterbeck. „Nüüd oled sa lisaks senisele hädale muutunud veel ka krokodillist t a i m e t o i t l a s e k s! Ma ei tea tõesti, kas see on õige ravi. Mis siis, kui ta ühel ilusal päeval veel krooksuma hakkab? Või määgima? Või eesli moodi ii-aa karjuma? 14
Ei oska kohe arvatagi, mis kõik temaga võib toimuda, kui te sel moel jätkate!“ „Sama hästi,“ arvas Kasperl, „võiks ta ühel päeval jälle taksikoeraks saada.“ Ja Seppel lisas: „Ärge seda unustage, proua Schlotterbeck!“ Kuid proua Schlotterbeckil oli parasjagu paha päev. Selle asemel et sõpradele vastata, puhkes ta nutma. Halisedes ringutas ta käsi, jämedad pisarad veeresid tema sigarile ning ta nuuksus: „Mina olen kogu selles hädas süüdi, mis Wastit tabas – jah, mina ise olen kõiges süüdi!“ Kasperl ja Seppel püüdsid teda rahustada, kuid asjatult. Kord ulguma hakanud, ulgus proua Schlotterbeck muudkui edasi – ja paistis, et ta ei kavatsenud niipea järele jätta. Siis tegid sõbrad oma võileibadele ruttu lõpu peale. Nad patsutasid hüvastijätuks Wastit, jätsid jumalaga ning läksid proua Schlotterbecki muretsema jättes üheskoos koju.
16
Kas seal polnud veel midagi?
Kasperl ja Seppel olid parajasti jõudnud vanaema aiavärava juurde, kui kuulsid jalgrattakella kõlinat ning silmasid pead pöörates härra politseipeavahtmeister Alois Dimpfelmoserit täie hooga lähima nurga tagant välja kihutamas. Vasaku käega jalgratast juhtides ja samal ajal kella andes keeras ta paremaga parasjagu vuntsi. Ta mundri hõbedased nööbid särasid päikese käes, saapad ja vöörihm olid läikima viksitud, härra Dimpfelmoser jättis tervenisti sellise mulje, nagu oleks keegi ta nüüdsama sisse rasvatanud ja läikima löönud. Kasperl ja Seppel taipasid sedamaid. Hommikusöögi ajal oli vanaema neile ajalehest valjusti ette lugenud, et härra Dimpfelmoser on esimesest kuupäevast alates väljaspool järjekorda peavahtmeistriks ülendatud – ja terves linnas polnud kindlasti kedagi, kes poleks seda aukõrgendust talle möönnud. „Halloo, härra Dimpfelmoser!“ Sõbrad lehvitasid talle – üks oma ludumütsi, teine rohelise kaabuga. „Südamlik õnnesoov, härra Dimpfelmoser! Õnnitleme!“ „Tänan väga, suur tänu!“ Härra Dimpfelmoser pidurdas nii, et kummid kiunusid. „Järelikult te juba teate?“ „Jah,“ kostis Kasperl. „Ja kuidas teile paistab?“ „Mis asi?“ 17
Härra Dimpfelmoser osutas nimetissõrmega uhkelt oma kraele. „See kolmas tärn seal. Mu korteriperenaine proua Pfundsmichel õmbles selle mulle kohe peale.“ „Kui kena temast,“ tähendas Kasperl ning Seppel kinnitas, et härra Dimpfelmoser poleks ilusamat tärni kuskilt leidnud. „Ka vanaema rõõmustab seda nähes,“ arvas Kasperl. Härra Dimpfelmoser toetas ratta aia najale, tõmbas oma sinise kuue siledaks ja lükkas kiivri otseks. Seejärel suundus ta Kasperli ja Seppeli kannul vanaema majakese poole. Uks polnud lukus, köögiaken seisis pärani – vanaemast ei mingit jälge. „Võimalik, et ta on aias,“ arvas Kasperl. „Või siis pesuköögis.“
Sõbrad ehmusid väga, kui nad vanaema üles leidsid. Vana daam lamas pulksirgelt muru peal, silmad kinni, käed laiali ja nina vastu taevast. „Vanaema, vanaema!“ Kasperl ja Seppel kummardusid tema kohale. „Ütle ometi midagi, vanaema! Kas sa ei saa vastata?“ „Ei saa,“ kostis vanaema vaikselt. „Ma olen minestuses.“ Seppel tormas kastekannu järele, Kasperl tõi aiavooliku. Vanaema jõudis nende ettevalmistustest karvavõrd ette: parajasti siis, kui Kasperl tahtis vee lahti keerata, avas ta silmad. „Kasperl!“ hüüdis ta. „Ja Seppel! Kui hea, et te siin olete!“ 20
Alles siis märkas ta ka härra Dimpfelmoserit. „Andke andeks, et ma teid kohe ei märganudki,“ palus ta jõuetult. „Inimene ei lange ju iga päev minestusse, kas pole?“ Ta näppis oma põlle ja kibrutas otsmikku, nagu mõtleks ta millegi üle pingsalt järele. „Oli veel midagi,“ sõnas ta, „millest ma tahtsin teiega rääkida, härra Dimpfelmoser – midagi üsna tähtsat... Aga mis asi see küll oli?“ Kasperl ja Seppel andsid talle vargsi märku. Üks võttis endal kraest kinni, teine aga ajas kolm sõrme harali ning osutas härra Dimpfelmoserile. 21
„Mis teiega on?“ küsis vanaema. „Ikka te peate oma vempe tegema!“ Et vanaema aru ei saanud, pidi Kasperl selle otsesõnu välja ütlema. „Kas sa ei tahtnud vahest härra Dimpfelmoserit aukõrgenduse puhul õnnitleda?“ küsis ta. „Seda ka, seda loomulikult ka.“
Vanaema soovis tagantjärele õnne, siis aga vajus ta uuesti sügavalt mõttesse. „See oli veel midagi muud,“ pomises ta. „See oli v e e l midagi...“ Kaugemale ta ei jõudnud, sest korraga põrutas keegi seestpoolt pesuköögi uksele. „Tehke lahti!“ kostis vali räme mehehääl. „Mind on siia seadusevastaselt kinni pandud! Tehke lõpuks ometi uks lahti, pagan võtaks!“
23