1. p e a t ü k k
Alnabru teemaksupunkt, 1. november 1999 Hall lind lendas Harry vaatevälja ja kadus sealt taas. Ta trummeldas autorooli. Aeglane aeg. Eile oli keegi rääkinud teleris aeglasest ajast. See oligi aeglane aeg. Nagu jõuluõhtul enne jõuluvana tulekut. Või elektritoolis enne voolu sisselülitamist. Ta trummeldas kõvemini. Nende auto oli pargitud teemaksupunkti piletiputkade taga olevale platsile. Ellen keeras autoraadiot veidi valjemaks. Reporter rääkis, hääles pidulikkus ja härdus: „Lennuk maandus viiekümne minuti eest ja täpselt kell 6.38 asetas president oma jala Norra pinnale. Teda võttis vastu Jevnakeri vallavanem. Siin Oslos on kena sügisilm, Norra on tippkohtumiseks kena paik. Kuulakem veel kord, mida president ütles, kui ta pool tundi tagasi ajakirjanikega rääkis.” Seda räägiti juba kolmandat korda. Harry kujutas endale taas ette huilgavaid ajakirjanikke, kes piirete ees tunglesid. Hallis ülikonnas mehi teisel pool tõkkeid, kes ei proovinudki välja näha teisiti kui Secret Service’i agendid, kes kergitasid ja langetasid õlgu, piieldes inimsumma, kontrollisid kaheteistkümnendat korda, kas raadiovastuvõtja ikka istub korralikult kõrvas, jälgisid rahvast, lastes pilgul paariks sekundiks peatuda ühel natuke liiga pika objektiiviga fotograafil, uurisid edasi, kontrollisid kolmeteistkümnendat korda, kas vastuvõtja on ikka korralikult kõrvas. Keegi ütles inglise keeles tere tulemast, siis tekkis vaikus ja mikrofon ragises. 7