Punane aadressiraamat

1 SOOLATOOS. RAVIMIJAOTUSKARP. Tops kurgutablette.

Ovaal­ses plastkarbis vererõhumõõtja. Suurendusklaas, mille külge on kolme jämeda sõlmega seotud jõulukardina küljest pärit punane niplispitsist pael. Eriti suurte numbritega telefon. Puna­ sest nahast kulunud aadressiraamat, mille kaardunud nurkade alt paistab koltunud paber. Ta paneb asjad hoolikalt köögilaua keskele. Need peavad korralikult rivis olema. Et helesinisele trii­ gitud linasele laudlinale kortse ei jääks. Siis natuke aega vaikust, kui ta aknast välja vihmast hallile tänavale vaatab. Inimesed tõttavad mööda, vihmavarjudega või ilma. Raagus puud. Asfaldil kruusane löga, vesi imbub sellest läbi. Ühele oksale ilmub orav ja naise silmis vilksatab rõõmusäde. Ta kummardub ettepoole, saadab pilguga toda ähmast väikest olendit. Kohev saba käib küljelt küljele, kui loom nõtkelt okste vahel liigub. Siis hüppab ta teele ja kaob uusi seiklusi otsima. Varsti peaks söögiaeg käes olema, mõtleb naine ja silitab kõhtu. Väriseva käega võtab ta suurendusklaasi ja hoiab seda kullast käekella kohal. Numbrid on ikka liiga pisikesed ja ta peab alla vanduma. Ta paneb vaikselt käed rüppe ja suleb hetkeks silmad, oodates välisukse juurest kostvat tuttavat häält. „Doris, kas sa magad?” Liialdatult vali hääl raputab ta järsku tukastusest üles. Ta tun­ neb õlal kellegi kätt, püüab enda kohale kummardunud noorele hooldustöötajale unesegaselt naeratada ja noogutada. „Ma vist suigatasin natuke.” Sõnad jäävad kurku kinni ja ta köhatab kergelt.