Seitsmes peatükk. Halastamatu Angela Kui ma 26-aastasena sain oma esimese töökoha ühes Briti kolmest kõrge turvalisusastmega haiglas, oli isiksushäire osakond, kus mina töötasin, nagu „haigla haiglas“, kuhu jõud miseks tuli minna läbi terve asutuse ja siis mööda koridori, kust algasid kõik spetsialiseerunud tiivad, kaasa arvatud intellekti puudega patsientide ja naiste osakond. Olin olnud oma ameti postil umbes kolm nädalat, kui möödusin naisteosakonnast ning järsku paiskus uks lahti tunduvalt valjemini, kui kellegi vererõhule, eriti minu omale, kõrge turvalisusastmega haiglas oleks meeldinud. Inimesed, kellega koos olin, surusid end kiiresti vastu seina (millel oli keskel paks polsterdatud osa), et vabastada maksimaalselt läbikäik ning vähendada võimalust saada pihta vehklevate jäsemetega. Uksest taganes välja õde, tehes järske liigutusi nagu sooviga püüda palli, mida tema suunas visatakse. Temale järgnes kogukas, peaaegu alasti ning tema enda, teise patsiendi või kellegi kolmanda verega määritud naine, arusaamatult kisendades ning kõigis suundades hoope jagades, koos umbes kuue igast soost, iga kujuga, igas suuruses ja ametis personaliliikme kobaraga (see oli pärast 1992. aasta Blom-Cooperi raportit, seega keegi ei kandnud vormiriietust), kes püüdsid meeleheitlikult naist kinni hoida. Nende vehklevate jäsemete ja kriiskavate helide kõrval tundusid ohjeldavad stseenid Nicolas Winding Refn’i 107
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.