E
ma süütas päeva esimese, puhanud kopse põletava sigareti, mida ta kõige rohkem armastas. Siis läks ta õue, et imetleda valget ümbruskonda. Öösel oli sadanud vähemalt kümme sentimeetrit lund. Ta jäi külmast ilmast hoolimata kauaks välja suitsetama, et nautida aia kohal hõljuvat ebamaist atmosfääri. Tema meelest oli see ilus, see tühjus, see värvide ja joonte kadumine. Äkki kuulis ta lumes summutatud samme. Kirjakandja oli toonud posti, see oli kirjakasti all maas. Ema läks seda üles võtma, vaadates hoolega ette, et mitte libastuda. Suus ikka veel sigaret, mille suits külmas õhus mitmekordistus, ruttas ta tuppa pakase käes kangestunud sõrmi soojendama. Ta heitis kiire pilgu ümbrikele. Seal olid traditsioonilised uusaastakaardid, enamik tema õpilastelt, oli gaasiarve, olid mõned reklaamid. Oli ka kirju isale – kolleegidelt CNRS-ist* ja doktorantidelt, kes soovivad talle head uut aastat. Jaanuarikuu algusele omase tavaposti seas oli ka see. Postkaart. Libistatud ümbrike vahele, mittemidagiütleva välimusega, nagu tahaks jääda märkamatuks. Mis emale kohe huvi pakkus, oli kiri kaardil: veider, kohmakas, selline, millist ta varem polnud näinud. Siis luges ta sealt nelja üksteise alla kirjutatud nime. Ephraïm Emma Noémie Jacques * Centre national de la recherche scientifique – Prantsusmaa Riiklik Teadus uuringute Keskus. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
5