Pommimees

Pensionil kogudusepreester Abraham Jacobsen istus metroos ebameeldiva tundega, et ta on kaotanud usu, et Jumal üldse olemas on.

Mõni tund varem hommikupalvuse ajal oli ta pilgu üles tõstnud ja julgustanud end esitama üht küsimust: kas sa tõesti oled olemas?

Ja kui sa oled olemas …

Miks sa siis lasid sellel juhtuda?

Seitsmekümne kahe aastane mees vaatas aknast välja ja ohkas sügavalt. Lasi majadel ja puudel väljas mööda libiseda, ilma et neid tegelikult tähele paneks. Maailm tema ümber oli lihtsalt hall, ilma tähenduseta. Nii ei olnud see varem sugugi olnud. Ta oli kogu aeg olnud nii ärgas, nautinud iga väikseimatki osa loomisest, aga viimastel aastatel?

Ei, see polnud enam sugugi sama.

Kahtlus.

Abraham Jacobsen oli üles kasvanud väga usklikus kodus ühes väikeses Lõuna­Norra külas, nii et see oli lausa veider, et just tema algatusel loodi teoloogiateaduskonnas väike alternatiivne kollokvium, kus nad arutasid asju, millest tegelikult ei tohtinud rääkida. Seda naissoost preestrite teemat näiteks. Miks ei peaks naine suutma kogudust juhtida? Ja ka seda homoseksuaalsuse teemat, mis tollal oli rangelt keelatud kõigis ühiskonnakihtides, mitte ainult kirikus. Grupp oli kokku saanud salaja ühes teaduskonna keldri kõige tagumises ruumis, ja kuigi professorid sellest varsti haisu ninna said ja sellele kõigele lõpu tegid, oli see olnud imeline ja põnev aeg.

Sest just seal oligi mees teda kohanud.

Ruthi.

Kõige ilusamat naist, keda ta kunagi oli näinud. Kõige ilusamat inimest, keda ta kunagi oli kohanud.

Abraham naeratas, kui metroorong peatus ning reisijaid maha ja peale lasi. Kolm korda nädalas tegi ta nüüd seda sõitu, alla kesklinna ja edasi üles Manglerudi poole.

Et külastada naise hauda.

Ruth oli seda ise nõudnud, olnud väga selgesõnaline, et tahab saada maetud oma vanemate juurde, ja mehel polnud selle vastu midagi. Et võtta see sõit ette, et naist külastada. Niikuinii polnud eriti midagi muud teha, nüüd kus Ruth lahkunud oli. Naine oli olnud Abrahami kogu elu ja mees igatses teda nii väga, et ei suutnud mõnel hommikul silmi avada.

Kas sa tõesti oled olemas?

Ta heitis jälle pilgu aknast välja, kui viimane reisija üle platvormi tormas ja vaguni lõppu istus. Laupäeva hommik, tavaliselt oli rong sel ajal rahvast täis, aga mitte täna, mingil põhjusel vaid paras hulk inimesi. Teised elud. Noor paar, noormees naeratas, pilgus soojus, silitas õrnalt neiu pead. Ema, süles laps, väike heledate lokkidega poiss, poiss naeris ja näitas sõrmega mehe poole, kes oli klouniks riietunud, õhupallist loom käes, teel mingile laste sünnipäevale. Mureliku näoga ärimees, portfell süles, žestikuleeris käega, samal ajal kui vaikselt telefoniga rääkis.

Õnneks polnud eriti palju noori. Abraham oli aastatega ettevaatlikumaks, lausa natuke kartlikuks muutunud. Ükskord kui nad

Ruthiga linna sõitsid, oli üks noor poiss varastanud naise käekoti, ei paistnud isegi, et tol tüübil selle teo pärast häbi oleks olnud. Lihtsalt tuli joonelt nende juurde, tõmbas naise sülest koti ja kõndis uksest välja, justkui oleks see kõige loomulikum asi maailmas.

Mida?

Kas maailm ongi selliseks muutunud?

Kas inimesed ei hooli enam üksteisest?

Tegelikult oli seda tol õhtul hiljem küsinud Ruth.

Miks Jumal seda teeb?

Kui Jumal on nii hea?

Kui Jumal on kõikvõimas?

Miks inimesed niimoodi kannatavad?

Sõda, nälg, viletsus, ebaõiglus – mis on selle kõige mõte?

Tol korral oli ta ise Ruthi lohutanud, meenutanud naisele Aquino Thomase sõnu, et Jumal on andnud inimesele vaba tahte ja et inimene

ise on seepärast vastutav oma tegude eest. Et head inimesed saavad tasu

Jumala igaveses taevariigis.

Aga nüüd?

Abraham Jacobsen oli järginud pühakirja kogu oma elu, aga see?

Ei, seda ta ei suutnud andestada.

Vähki, mis oli naise äkki ära võtnud.

Seda, kuidas see oli juhtunud.

Üks asi oli haigus, Jumalal olid oma viisid, aga see kannatus, mille

Ruth oli läbi teinud?

Ei, see ei olnud õige.

Niivõrd hea inimene?

Kes oli elanud kogu oma elu teiste jaoks?

Terve aasta talumatutes valudes haiglavoodis, samal ajal kui ta aeglaselt Abrahami silme ees hääbus.

Aita mind .

Peenikesed käsivarred ühel õhtul aeglaselt tema poole tõusmas, meeleheitlik pilk, kuivad huuled, mis vaevu liikusid.

Aita mind, Abraham.

See oli võtnud mehelt kogu jõu, mis tal üldse oli.

Et seda mitte teha.

Lihtsalt panna padi naise näole.

Lasta tal pääseda.

Ja see oli tookord tema sisse jäänud. Pärast matuseid kasvanud. Õhtuti köögiakna ääres, kus ta nüüd istus üksinda.

Kas sa tõesti oled olemas?

Miks sa siis lasid Ruthil niimoodi kannatada?

Abraham sulges silmad ja vajus rasketesse mõtetesse, kuid võpatas, kui keegi äkki metroovaguni teisest otsast röögatas.

„Pomm!“

„Tal on pomm!“

Nagu ta polekski tegelikult kohal, nagu toimuks stseen tema ees hoopis kuskil mujal, istus Abraham, suu lahti, ja jõllitas, kuidas paanika tema ümber levis.

„Pomm!“

Inimesed tormasid tema vaguniotsa poole. Heledate lokkidega poisi ema, pilk kangestunud. Abrahami­vanune naine komberdas kepi najal.

„Sel naisel on pomm!“

Mis?

„Olge rahulikud!“

Ü ks mees vehkis kätega, samal ajal kui inimesed tema ümber karjusid ja röökisid.

„Liikuge vagunis tahapoole!“

Rohelises kleidis naine kukkus otsa noorele poisile, kaotas prillid ja jäi nuttes põrandale lamama.

„Hoidke kinni!“ karjus mees. „Ma loen kolmeni, siis tõmban hädapidurit!“

Tema hääl kostis vaevu läbi karjete.

„Üks … kaks … kolm!“

Abraham haaras käepidemest ja kummardus. Äkitselt kostis ebaloomulikult vali pidurite kriuksumine ja teda tabas niisugune põrutus, et ta lõi pea vastu eesolevat istet ja kaotas hetkeks teadvuse. Ta ärkas taas sellesama mehe karjumise peale, kes ennegi oli karjunud ja kes seisis nüüd kummargil Abrahami kohal.

„Kas sul on kõik korras?“

Vagun oli peatunud. Ta nägi aknast, et teised reisijad on väljas.

„Sel naisel on pomm,“ ütles mees ja haaras tal käsivarrest. „Tulge. Me peame välja saama.“

Mees aitas Abrahami püsti ja toetas teda mööda vahekäiku minnes.

Nüüd nägi Abraham naist.

Seda, kellest nad rääkisid.

Üksinda.

Täitsa vaguni lõpus.

„Tulge!“ hüüdis mees ja tõmbas Abrahami lahtise ukse poole. „See võib iga hetk plahvatada!“

Mees püüdis teda välja lükata, aga Abraham jäi seisma.

Kas see ongi see?

Abraham heitis kiire pilgu üles taeva suunas, enne kui vaatas uuesti naise poole vaguni lõpus.

Kas see ongi see, mida ma pean tegema?

Mees oli nüüd väljas, seisis käratseva rahvahulga ees ja röökis meeletult.

„Tulge juba!“

Abraham tegi käega tõrjuva liigutuse ja astus mõned kõhklevad sammud mööda vahekäiku.

Ta nägi seda naist nüüd selgelt.

Täiesti tavaline naine.

Täiesti tavalistes riietes.

Surmani hirmunud.

Värisev.

Midagi rinnale kinnitatud.

Abraham eiras viimast hüüet väljast ja istus rahulikult naise ette.

„Tere,“ ütles ta ettevaatlikult.

Naine vaatas teda hirmunult.

„Minu nimi on Abraham. Mis sinu nimi on?“

Naine raputas paaniliselt pead.

„Kas sa ei saa rääkida?“

Nüüd hoidis naine hinge kinni, pilk meeleheitlik.

„Ära karda,“ ütles Abraham.

Naise suust pääses välja hääletu karjatus, kui miski ta rinnal liikus.

Punane number.

5.

„Ma olen nüüd siin.“

Abraham kummardus ette ja võttis naisel kätest kinni.

4.

Naine hingas paaniliselt, nahk suu ümber täiesti valge, vaatas meest pärani silmi, meeleheitlikult.

3.

Nüüd aeg peatus. Kõik seisis paigal. Korraga nägi Abraham Ruthi. Ammusel ajal. Aias suvemaja juures, mille nad olid üürinud. Lillelises

kleidis, selles, mida naine oli pidanud liiga väljakutsuvaks, kuid mille otsustas siiski selga panna, sest see oli Abrahami kingitus. Päike kuldas naise kütkestavaid õlgu ja peegeldus nende ees olevas kaunis järves. Abrahami käsi pehmel seljal, ilus naeratus tedretähnilisel näol. Nüüd

kusagil mujal, ridaelamuboksis, mida nad tegelikult endale lubada ei saanud, kuid siiski ostsid, nende esimene ühine kodu. Raadio, mis mängis taustal, samal ajal kui Ruth laulu ümisedes köögiakna ette triibulisi kardinaid riputas, aiavoolik, mis lekkis ja pritsis naist, kui too naerdes paljajalu läbi märja rohu jooksis.

Ja siis midagi hoopis muud, veelgi selgemat.

Ruthi nägu.

Nüüd vanem.

Naeratamas, valgusringis, rahu ta ümber.

Teadmine.

2.

„Me ei ole üksi,“ lausus Abraham ettevaatlikult naeratades. Naine avas suu ja ulgus.

1.

Abraham Jacobsen pigistas ta käsi nii kõvasti, kui üldse suutis.

Ja sulges silmad.

2

Jessica Blomqvist seisis Volvati meditsiinikeskuse ees ja jõllitas telefoni, justkui see võiks mingil moel asja paremaks teha. Nad olid kokku leppinud kella üheksaks. Kas mees oli selle jälle unustanud? Kolmekümne nelja aastane naine valis numbri uuesti, kuid kuulis ikka ainult automaatvastajat. Tere, sa helistasid Rockyle, ära jäta sõnumit, sest ma ei kuula neid nagunii. Mees oli ju talle seekord lubanud, eks? Pidulikult ja pühalikult. Nüüd tuled, Rocky, eks ju? Mees oli vaadanud naist

selle tühja pilguga, mis tal oli siis, kui tegelikult mõtles hoopis millelegi muule, kuid Jessica oli haaranud tal õlgadest ja vaadanud silma. Laupäeval. Kell üheksa. Volvati juures. Okei? Jessica Blomqvist ohkas ja vaatas uuesti kella. Juba viis minutit üle, ja tegelikult oleks ta pidanud juba mõnda aega tagasi sees olema, ei, nad oleksid pidanud seal olema koos. Ü ksi polnud Jessical mõtet sisse minna. Sest analüüsi pidi andma ju mees. Kas sperma kvaliteet on piisav. Kas Rocky munandites on elu, mis võiks anda Jessicale selle, mida nad soovisid.

Lapse.

Ta oli VG ajakirjanik ja mitu tüdrukut toimetuses olid Jessicale sosistanud, et võibolla pole see nii tark mõte, jääda rasedaks nüüd, kui ta karjäär on tõesti tipus. Kõrged härrad süsteemis ei hinda selliseid asju. Rasedaid ajakirjanikke, kes lähevad esmalt emapuhkusele ja siis muutuvad nende prioriteedid. Mitteametlik hoiak muidugi, sellist halba avalikku mainekahju ei saa nad endale lubada, aga see on ju tõsi, mis?

Igal juhul oli ta otsustanud.

Ta saab lapse.

Ükskõik mis hinnaga.

Raisk.

Ta raputas pead ja vaatas jälle kella.

9.06.

Helistada uuesti?

Ei, pole ju mõtet, eks?

Ta tundis meest nii hästi. Võis teda lausa ette kujutada. Seal Hvaleri suvila ateljees. Tema intensiivne pilk lõuendi ees. Muusika taustal. Mehel oli kindlasti olnud ükskõik, kuidas päev ööks muutub, ja ta oli kindlasti koidikul väsimusest kokku kukkunud, unustanud kõik muu, nii Jessica kui ka selle, et naine, kes tavaliselt eriti nõudmisi ei esitanud, oli seekord olnud kindlameelne.

Nüüd tuled, eks ju?

Jaa-jaa, rahune, Jessica. Muidugi tulen. Sa ju tead, et ma tahan ka last.

Jessica ohkas jälle ja vajus pingile istuma.

Kas see oli üldse tõsi?

Ühel õhtul seal ateljees, pärast mõnda liigset klaasi punast veini, oli mees ilmselt öelnud seda, mida tegelikult mõtles. Sa tahad last lihtsalt sellepärast, et su enda lapsepõlv oli nii traagiline, Jessica. Sa tahad seda kompenseerida, alustades oma perega. Naine ise oli olnud üsna purjus ja püüdnud leida head vastust, kuid ärkas järgmisel hommikul ja sai aru, et mehel oligi olnud täiesti õigus.

Ema.

Ei, kurat, see oli täiesti vale, tal polnud seda ju olnud. Ema? Ta oli ise hakkama saanud. Juba väikesest peale. Valmistas ise süüa. Pesi oma riided ise. Hoolitses kogu koolitöö eest ise. Tegi kõik, et varjata teiste eest, et tal ei ole ema, kes tema eest hoolitseks, kes enamasti vedeles umbjoobes elutoa diivanil, kui ta just parasjagu linnas ei olnud, et leida mingi idioot, kes oma koju vedada, et too maksaks arveid ja hoolitseks, et tal oleks midagi juua.

Laps.

Korralik perekond.

Kas see on siis nii vale?

Soovida midagi sellist?

Jessica oli nomineeritud auhinnale artiklisarja eest, mille ta oli kirjutanud eelmisel sügisel, alkohoolikute lastest, saanud toimetuses aplausi, kurat, see on hea, Jessica, nii neetult ehe, ma ei saa aru, kuidas sa seda suudad.

Ee, mis te ise arvate?

Muidugi ei öelnud ta midagi, talle ei meeldinud, et inimesed seda tema kohta teaksid.

Mina olin üks neist.

Jessica ohkas jälle ja vaatas kella.

9.07.

Kurat, Rocky.

No tule juba.

Ta hakkas just mehele uuesti helistama, kui korraga raputas ümberkaudsete hoonete aknaid tugev kõmakas.

Mida kuradit?

Ta vaatas ringi.

Mis pagan see oli?

Ka inimesed tema ümber parkimisplatsil olid peatunud, vaatasid ringi, laps vankris hakkas nutma, aknad avanesid, uudishimulikud näod, sõrmed, mis kuskile osutasid.

Hoone tagant jooksis välja noor mees.

„Seal üleval käis pauk! Plahvatus!“

Ajakirjanik temas ärkas, ta haaras koti ja jooksis mehele järele hoone nurga taha.

„Vaata, seal, põleb!“

Nüüd nägi ta seda. Paks must suits, teravad leegid katuste kohal üleval metrooliini juures.

Kurat.

Mis see oli?

Ta pidi toimetusse helistama.

Kuidagi ennast sinna üles saama, sündmuskohale lähemale.

Jessica vaatas ringi.

Mis on kõige kiirem tee? Läbi tunneli Majorstua metroojaama? Või mööda rööpaid ülespoole?

Ta jooksis tagasi parkimisplatsile just siis, kui helises telefon.

Kurat, Rocky.

Nüüd sa helistad?

Ta heitis pilgu sissepääsu poole.

Peaaegu kümme minutit üle.

Nad võiksid veel jõuda.

Okei.

Kindlasti on juba teised VG ajakirjanikud teel.

Ta raputas vihaselt pead ja vastas kõnele.

„Kus kuradi kohas sa oled? Ma olen peaaegu kakskümmend minutit oodanud!“

Vaikus.

„Hallo? Kus kuradi kohas sa oled?“

Teisel pool kõlas kerge naer.

See polnud Rocky.

Võõras.

Mees.

Sügav hääl, millel oli omamoodi metalne varjund.

„Tere, Jessica, vabandust, et ma sind segan.“

Jessica ohkas.

„Olgu, vabandust, aga mul ei ole praegu absoluutselt aega rääkida.“

„Ma arvan, et on. Käis ju pauk, eks?“

„Ee … mida sa silmas pead?“

„Kas sa tahad olla minu sõber?“

„Sinu sõber?“

Mees naeris vaikselt.

„Jah? Sa meeldid mulle, Jessica. Sa sobid täiesti ideaalselt.“

„Ah, olgu. Kuule, ma ei tea, kes sa oled, aga mul pole praegu aega mingit jama ajada, eks?“

„Tema oli esimene,“ ütles mees rahulikult.

Esimene?

Mis kurat see on?

Jessica peatus ja vaatas uuesti ringi. Hakkas tekkima kaos. Inimesed kiirustasid minema, üks naine nuttis, mees lohutas teda. Kauguses sireenid. Palju sireene.

„Oled sa seal, Jessica?“ jätkas hääl. „Kas sa tahad olla mu sõber? Või ma helistan kellelegi teisele?“

„Ah, ei­ei, ma olen siin.“

„Tore. Ja sa tahad olla minu sõber?“

Sørkedalsveienil kihutasid temast mööda kaks politseiautot ja kiirabi, sireenid täisvõimsusel.

„Ee, jah. Jah siis. Ma võin küll olla … su sõber. Millega ma saan sind aidata?“

Nüüd surusid end signaalitades läbi liikluse tuletõrjeautod.

Mees naeris taas kergelt.

„Tore, siis oleme kokku leppinud. Aitäh, Jessica. Praegu on kõik.“

„Oota,“ hüüdis Jessica torusse.

Süda kampsuni all peksles kõvasti.

Teisel pool valitses jälle vaikus.

„Jah?“ kostis lõpuks.

„Kui me nüüd oleme … sõbrad, siis ma peaks ju nagu teadma, kes sina oled, kas sa ei arva?“

Mees naeris lühidalt.

„Ma võin sulle vihje anda.“

„Olgu,“

Mööda kihutas uus huilgavate sireenide laine.

„Vaata ennast peeglist,“ lausus hääl rahulikult.

„Mis? Mida sa mõtled?“

„Vaata ennast peeglist.“

„Peeglist?“ küsis Jessica hämmeldunult. „Mida see peaks …?“

Rohkem ta ei jõudnud.

Hääl telefonis oli juba kadunud. 3

Mõrvauurija Holger Munch istus oma maja terrassil, jalas beežid lühikesed püksid ja seljas helesinine Hawaii särk, ega suutnud meenutada, millal tal viimati paar vaba päeva oli olnud. Ta nõjatus lamamistooli seljatoele, pani käed paksule kõhule ja naeratas hoolitsetud aeda vaadates. Polnud kahtlust, et tal on rohelised sõrmed. Mitte just maailma suurim aiatükk seal valge maja taga Røal, aga nagu alati, oli ta selgi aastal selle ilusaks teinud.

Marianne, tema naine ja suur armastus. Nad olid kohtunud keskkoolis ja olnud sellest ajast peale koos. Munch silitas oma punakat habet ja mõtles naisele soojalt. Marianne oli talle lauale pannud hommikusöögi, vaasi lillega ja väikese sedeli. Pea meeles, et Miriamil on täna etendus! Jõuan koju umbes nelja paiku, läheme koos, eks? Munch sirutas käed üles, summutas kerge haigutuse ja võttis laual olevast pakist sigareti. Oli see vast olnud aasta. Võibolla kõige põnevam ja rahuldustpakkuvam kogu tema kahekümneaastase politseikarjääri jooksul. Uus mõrvaüksus. Oma ruumides aadressil Mariboe tänav 13, kaugel eemal