Eellugu See põõnas seal ukse taga. Nurgakapi sisemusest õhkus vana puidu, püssirohujääkide ja relvaõli lõhna. Kui päike toaaknast sisse paistis, langes lukuaugust kappi liivakellakujuline valguslaik, ja kui päike juhtus olema täpselt õige nurga all, läikis püstol kapi keskmiselt riiulilt tuhmilt vastu. Püstol oli vene Odessa, märksa tuntuma Stetškini püstoli koopia. Relv oli elanud hulkurielu, rännanud Leedu kulakutega Siberisse, kolinud ühest Lõuna-Siberi kriminaalide peakorterist teise, kuulunud ühele atamanile, kasakapealikule, kelle politsei tappis, kui tal seesama Odessa pihus oli, ning sattunud lõpuks Nižni Tagili relvakollektsionäärist vangladirektori koju. Norrasse oli selle näotult rohmaka automaatpüstoli toonud Rudolf Assajev, kes jõudis enne ärakadumist kehtestada endale ainuõiguse kaubelda Oslo narkoturul heroiinitaolise opioidiga, mida nimetati violiiniks. Relv oli endiselt sessamas linnas, täpsemini Holmenkollveienil Rakel Fauke pool kodus. Odessa pidemesse läks kakskümmend üheksamillimeetrist padrunit – sama kaliiber, mis Makarovil – ja ta laskis nii üksiklaskude kui ka valangutega. Pidemes oli alles kaksteist padrunit. Kolmest kuulist, mis olid lastud Kosovo albaanlaste, konkureerivate narkodiilerite poole, tabas ainult üks. Kaks järgmist lasku olid tapnud Gusto Hansseni, noore varga ja narkodiileri, kes oli pannud pihta Assajevi raha ja narkootikumid. 7
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.