Issuu

Originaali tiitel: Poika ullakolla, poika kellarissa Tekst © Salla Simukka, 2024 Illustratsioonid © JP Ahonen, 2024 Raamat avaldati esmakordselt kirjastuses Tammi 2024. aastal Eestikeelne väljaanne on ilmunud lepingu alusel Salla Simukkaga ja JP Ahoneniga ning agentuuriga Elina Ahlbäck Literary Agency Raamatu väljaandmist eesti keeles on toetanud FILI

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kirsti Sinissaar Küljendanud Jane Rinne Tõlge eesti keelde © Triin Tael ja Ühinenud Ajakirjad, 2025 ISBN 978-9908-54-060-3 www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

VEIDRAD HÄÄLED Alexis

Kaks päeva pärast kolimist olid Alexise imestuseks peaaegu kõik asjad oma õige koha leidnud. Ka isa oli oma unenägude kogumise varustuse selleks ette nähtud tuppa üles pannud ning Alexis tohtis seda vaatama minna. Ta oli küll mõnikord isal töö juures külas käinud, nii et päris võõrad need seadmed talle polnud, kuid ikkagi oli hoopis teine asi neid rahulikult omaenda kodus uurida. „Vaata, et sa midagi ei puutu!“ manitses isa. Alexis andis pühaliku tõotuse. Ta teadis küll, et unenägude kogumine on peen töö, mis võib ka kõige väiksema segamise peale sassi minna. Need seadmed kogusid eri unenägusid veidi erinevalt, nii oli isa talle seletanud. Üks seade meenutas

hiiglaslikku grammofoni, mille suur toruosa napsas unenäod kinni ja mängis seejärel neist tekkivat muusikat. Muusika salvestus mälukasti, kust isa seda kuulas ja oma tõlgenduse kirja pani. Teiste unenägude jaoks oli suur ja dekoratiivne peenikesest lõngast punutud sõõr, mille küljes rippusid metallsuled, mitmesugused kruvid ja kristallid. Seda kutsuti unenäopüüdjaks. Unenäod muutsid punutise mustreid ning isa ülesanne oli jäädvustada uued mustrid, joonistades need unenäoraamatute põhjal kokku, ning tõlgendada siis nende tähendust. Mõned unenäod koguti elektriimpulsse vastu võtvasse seadmesse, teised helendavasse kerasse, mis muutis vastavalt unenägudele värvi. Erinevaid seadmeid oli kümnete kaupa ning Alexis isegi ei teadnud nende kõigi toimemehhanisme. Teisalt, polnud ju vajagi. Unenägude koguja polnud mitte tema, vaid isa. Alexis oli ükskord küsinud, miks unenägusid õigupoolest kogutakse. Isa oli seletanud, et nende abil saadakse infot maailma, ühise alateadvuse ja inimeste üleüldise meeleolu kohta. Unenägude kogumine oli pika ajalooga teaduslik uurimus. Igas linnas oli vähemalt üks unenägude koguja. Ühest küljest oli unenägude kogumine ajaloo ülestähendamine, teisalt aga võis selle abil ka tulevasi sündmusi ennustada. Isa ei rääkinud just otseselt „ettekuulutuslikest unenägudest“, kuid inimeste ühisteadvus andis vahel vihjeid, mis juhtuda võib. Unenäod ja nende kogumine oli ka seetõttu oluline. „Unenäod on sillad.“ Nii oli isal kombeks öelda. Unenäod

ühendasid asju ja tegelikkust viisil, milleks polnud suuteline miski muu. Konkreetseid unenägusid isa üles ei kirjutanud. Ta ütles, et igaühel on õigus oma isiklikele unenägudele. Ta otsis paljude eri inimeste unenägudest üldisemaid nähtusi, märke ja võimalikke korduvaid kujundeid. „Oled sa kunagi minu unenägusid ära tundnud?“ küsis Alexis nüüd, vaadates tuba, kus mitmesugused seadmed ja kaadervärgid vaikselt surisesid ja ümisesid.

„Ei ole,“ ütles isa. „Uned segunevad alati omavahel nii põhjalikult, et pole võimalik vahet teha, mis on kelle oma.“ Alexis noogutas. Seda oli hea teada. Ta jutustas isale meelsasti oma unenägudest, kuid tahtis ise otsustada, millal ja millistest. „Mis need on ja milliseid asju nad mõõdavad?“ päris Alexis, näidates sõrmega laual oleva kausi poole, kus olid ümmargused sinised pärlid.

KAKS IKSI Max

Maxi tuppa viivale trepile tuli jäljepulbrit lõpuks neli k orda puistata. Pärast esimest puistamist meenus talle endale, et ta pidi veel toast pidžaama ja voodilugemist tooma. Pärast teist puistamist tahtsid Säe ja Rae proovida, millised nende jäljed on, ning jäid oma itsitamise ja kihistamisega vahele. Kolmanda puistamise ajal oli isa nii hajameelne, et kõndis pulbrit puistates trepil tagurpidi, kuni taipas Maxi toani jõudes, et peab ju ka tagasi üles saama. Ent neljandal korral kõik laabus. Jäljepulber kattis treppi ühtlase, õhukese ja peaaegu nähtamatu kihina. Isa sulges ettevaatlikult ülamademe ukse ja ütles:

„No nii. Nüüd ei astu mitte keegi mööda seda treppi ilma jälgi jätmata.“ „Kui ta just pole tont ega ei lenda ja ...“ hakkas elevil Rae seletama. Isa ilme tõmbus süngeks. „Me oleme sellest ju rääkinud. Tonte ei ole olemas,“ ütles ta rangelt. Rae ajas alahuule õieli ja hakkas mossitama. „Ebaaus!“ pobises ta. „Miks siin peres ei tohi kunagi kummitustest rääkida? Kummitused huvitavad mind!“ Isa ohkas ja vaatas ema poole. Ema vastas tema pilgule ning noogutas vargsi. Kuid Max märkas seda. Ema andis noogutades isale loa. „Hea küll,“ lausus isa. „Ma räägin teile, miks ma ei taha rääkida tontidest ega vaimudest ega muust säärasest. Lähme kõik aeda ja sööme sama soojaga ühe tubli portsu jäätist.“ „Jee!“ rõõmustas Säe ning jooksis esimesena kööki. Kui kõik olid soovitud jäätiseportsu kätte saanud ning aeda suure laua ümber istuma kogunenud, alustas isa: „Te ju teate, et ma olin varem abielus Kai ja Mio emaga.“ „Jaa. Aga siis ta suri äkki põmaki ära,“ pistis Säe ja limpsis oma jäätise pealt vahukoort. „Säe!“ noomis Rae õde. „Ei tohi niimoodi öelda!“ Isa muigas nukralt.

„Mio ja Kai ema ei surnud „äkki põmaki“ ära, aga see on täiesti tõsi, et ta suri.“ Max heitis pilgu vendade poole. Nii Mio kui ka Kai olid üsna ilmetu näoga nagu tavaliselt, kuid ikkagi oli näha, et nad kuulavad tähelepanelikult. Ei jäänud muljet, et see teema oleks neile vastumeelt olnud. Kindlasti olid nad sellest isaga tihti varem rääkinud, kui teisi polnud. „Ta haigestus Ingeborgi tõppe, mis edenes kiiresti. Paraku pole sellele veel ravimeetodit leitud,“ rääkis isa. „Miks sellel haigusel selline nimi on? Mio ja Kai ema nimi polnud ju Ingeborg?“ tahtis Säe teada. „Vahel antakse haigusele nimi selle inimese järgi, kes selle esimesena avastas. Ingeborgi tõve tuvastas üks arst nimega Ingeborg Lauratütar,“ seletas ema. Seejärel vaatas ta isale otsa, kes jätkas: „Ta suri une pealt ja tal polnud valusid. Mio ja Kai olid siis veel nii väikesed, et ei saanud õieti arugi, mis juhtus. Minul oli raskem.“ Ema silitas isa käsivart. Max nägi isa silmis pisaraid. Ka talle endale tuli isa pärast nutt peale. Isa hingas paar korda sügavalt ja jätkas siis: „Ma tundsin temast nii suurt puudust, et hakkasin teda taga igatsema. Kasvõi viirastusena. Ma polnud kunagi varem vaimudesse uskunud, aga siis tahtsin uskuda. Kutsusin teda, aga ta ei tulnud. Ma ei näinud teda eales, ei kuulnud tema häält, ei tundnud tema kohalolu.“

Rae ja Säe vaatasid isa pärani silmi. Kindlasti polnud nad kunagi kuulnud, et isa niimoodi räägiks. „Siis ma pöördusin vaimulausuja poole. Olin meeleheitel. Arvasin, et äkki vaimulausuja võib aidata. Vaimulausujaks oli üks vanem mees, kes tuli meie koju, käis igal pool ringi, uuris asju. Siis teatas ta, et võtab mu naisega teispoolsuses ühendust. Sinna juurde käis igasugune küünalde süütamine ja ravimtaimed ja kes teab mis jamps. Siis ta väitis, et kuuleb mu naist rääkimas. Ta rääkis, mis mu naine väidetavalt ütles.“ „Mida ta ütles?“ küsis Rae. „Täitsa harilikke asju. Et ta armastab meid ja et me peame ikka korralikult sööma ja väljas käima.“ Isa mühatas. „Vaimulausuja ütles alati ainult paar asja ja siis ühendus väidetavalt katkes. Seega pidi ta mitu korda käima. Ja iga kord tuli maksta.“

„Kui palju sa talle maksid?“ tahtis Mio teada. „Liiga palju,“ lausus isa. „Kuid mu igatsus oli nii suur, et rahal ei tundunud mingit tähtsust olevat.“ „Mis edasi sai?“ päris Säe. Ta kuulas nii keskendunult, et tema jäätis oli vedelaks sulanud. „Õigupoolest peaksin ma Miot ja Kaid tänama. Nad olid väikesed põnnid ja toppisid muudkui oma nina ja sõrmi sinna, kuhu poleks tohtinud. Aga sedapuhku oli see hea. Nad uurisid vaimulausuja koti omavoliliselt läbi ja tõid mulle selle mehe märkmed, mis nad sealt leidnud olid. Mees oli kuupäevad üles märkinud ja ette plaaninud, mida „vaim“ öelda võiks. Ta oli kõik need laused, mis ta enda väitel oli mu naise suust kuulnud, paberilt sõna-sõnalt pähe õppinud! Seega oli ta läbi ja lõhki petis.“ „Sa kindlasti vihastasid seda taibates,“ ütles Mio. „Muidugi vihastasin! Ma ajasin ta meie kodust minema. Raha ma tagasi ei saanud, aga siis leppisin lõpuks, et surnud on surnud. Me võime neid meenutada ja nendega rääkida ja neid armastada, aga viirastusi või vaime neist ei saa. Ja see on tegelikult üksnes hea.“ Siinkohal lõpetas isa oma jutustuse. Rae ja Säe sööstsid teda kallistama. „Palun vabandust,“ ütles Rae. „Ma lolli peaga jaurasin nendest tontidest.“ „Pole midagi!“ turtsatas isa. „Kust sa seda teadma pidid. Ise olin loll, et ma enne ei seletanud.“