Pogenemine paradiisist 30 32

1. Du-dunk-du-dunk... Du-dunk-du-dunk. Ka sügaval unenäos tundis Ida raudteerööbaste häält. Aeg-ajalt tungisid päikesekiired läbi pilvkatte ja pesemata aknaklaasi, virgutades silmalauge, nii et Ida silmad korraks lahti tegi, kuni need uuesti kinni vajusid. Kas praegu on ennelõuna? Rong libises hoone hoone järel lumisel maastikul edasi. Kas me sõidame läbi eeslinna? Unenägu hoidis Idat endiselt oma võimuses, tõmmates teda tagasi selle virvendavatesse muljetesse. Viimaste päevade juhtumised möödusid pidevate filmiklippidena silme eest, kui Ida üritas poolunes olles selle kõigega toime tulla. Ounasjoki jõe jääkülm vesi, sinna peidetud ebapärlikarbid ja ehted. Tema ja Lasse Rovaniemi kesklinnas jooksmas. Ja siis see päevik, mis tal oli õnnestunud tollelt meesterahvalt enda kätte saada. Seejärel hundid jäätunud järvel ja Venemaale jõudmine. Vaguni haakeseade krigises, rongi kiirus jäi väiksemaks ja kogus siis taas hoogu juurde. Järsk võpatus äratas Ida, aga ta hoidis silmi endiselt kinni, üritades rahuneda. Nüüd liikus rong taas kiiremini edasi. Kus ma olen? Rongis? Kus on Lasse? Ida piilus ringi ja nägi selgelt magamiskupeed ning selle juures koridori. Lasse. Jah, ma pole vähemalt üksi. Ida tõusis istukile ja tegi silmad korralikult lahti. Ta kandis endiselt samu riideid, mis kaks päeva tagasi, ning tundis, kuidas ta hingeõhk haises. Väljas oli juba valge ning aknast paistis möödalibisev asulamaastik. Ega keegi meid ei kahtlusta? Kas oleme siin turvaliselt? Lasse seisis koridoris ja rääkis halvas inglise keeles kellegagi, kes istus kulunud kohvril. 30