Poeg_thomas-enger_preview

1 Minu poeg on kadunud. Mu poiss, mu juured, mu taevas. Seisan terrassil ja vaatan pilvi, mis on mähitud roosasse idas, oranži läänes, nagu ei suudaks nad otsustada, millist rüüd kanda. Päike viivitab täna õhtul loojumisega, aga õhus on juba tunda öö kargust. Mind läbistab judin. Tõmban kampsunihõlmad rinnal vaheliti. Mind ei pane värisema mitte külm, vaid hirm – hirm, mis pitsitab kurgus ja keerab kõhus. Hommikul silmi avades juurdlesin, kas tänane suvine ilma­ ennustus võib muutuda üheks neist salakavalatest Norra juunipäeva­ dest, mil päikesekiired soojendavad vaid südant. Mõtlesin kõigist lastest, kes tulevad hiljem minu poja sünnipäevaks korraldatavale basseinipeole. Mõtlesin kõigist puuviljadest, mis tahtsid šokolaadifondüüsse kastmiseks tükeldamist; suhkruvatimasinast, mida tuli katsetada; korrustordist, mis seisis – valmis tehtud, kuid vildak – veinikeldris. Olin hetkeks sulgenud silmad ja taaselustanud kuhtunud mälestuse surnud abikaasa naeratusest, kujutledes, kuidas oleksime veetnud hommiku, tähistades meie poja üheksandat sünnipäeva. Terrassile avaneva eendakna uks lõgiseb. Pööran end ringi. Isa seisab ukseavas, keha ärevusest jäik, näojooned tardunud. Ilmselgelt ei ole ikka veel uudiseid. „Ramona on siin,” teatab ta. Tõusen ja lähen ust enda järel kinni tõmmates tuppa, mulle lööb silmapilkselt vastu kopitanud köögiõhk. Mustad klaasid ning šokolaadi- ja roosa suhkru viirgudest määritud taldrikute virnad kõrguvad köögi töötasapinnal nagu möödunud elu jäänukid. 9