1. peatükk
M
a läksin lahku. See on esimene mõte, mis mul peast läbi käib, kui uksest välja astun, üle tee lähen ja meie mõlkis universaali ronin. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et meie läksime lahku, aga eks see ole ilmselt suuresti minu teene. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen oma naist Jodyt uksel seismas, pikad juuksed sassis ja sõlmes. Vastu Jody puusa puurib peaga meie kaheksa-aastane poeg Sam, üritades samal ajal kätega silmi ja kõrvu katta. Tean, et see ei ole seepärast, et ta ei taha mind näha. Ta hoopis ennetab mootorimüra, mis on talle liiga vali. Tõstan käe tobedaks vabandavaks žestiks, nii nagu tehakse siis, kui ristmikul kellelegi kogemata ette sõidetakse. Seejärel keeran süütevõtit ja asutan pikkamisi minekule. Järgmisel hetkel märkan Jodyt, kes koputab õrnalt juhipoolsele aknale. Kerin akna alla. „Ole tubli, Alex,“ ütleb ta. „Ja palun mõtle asjad enda jaoks lõpuks selgeks. Sa oleksid pidanud seda juba aastaid tagasi tegema, siis, kui me veel õnnelikud olime. Kui sa oleksid seda teinud, siis ma ei tea. Võib-olla oleksime praegugi õnnelikud.“ Ta silmad on märjad ja ta pühib käeseljaga vihaselt ära ühe pisara. Siis vaatab ta mulle uuesti otsa ja mu süüdlaslik kurb nägu avaldab talle ilmselt mõju. Ta pisaraist sätendav pilk leebub veidi. „Kas sa mäletad veel seda puhkusereisi, kui me käisime Cumbrias matkamas? Siis, kui kitsed sõid meie telgi ära ja su jalg sai külmakahjustuse? Meie praegune olukord ei ole pooltki nii hull, eks!“ Noogutan sõnagi lausumata, lükkan käigu sisse ja võtan suuna tänavale. Uuesti tahavaatepeeglisse piiludes näen, et Jody ja Sam on sisse läinud ja välisuks on kinni. Ja ongi kõik. Üheksa aastat kooselu, mis võib nüüd läbi olla. Ja mina sõidan meie vana autologuga minema ning mul pole aimugi, kuhu.
– 9 –