Sõlmitus Ajakirjanduslik vedamine 17. aprill 1902. Atlandi ookean
M
arseille´ist Buenos Airesesse teel olev ookeaniaurik Universe oli möödumas Kanaari saartest. Käes oli reisi kolmas päev, mil elevus ja vaimustus, mis kaasnevad iga mereretke algusega, hakkavad tasapisi asenduma igavusega. Reisijad olid vaateid juba tülgastumuseni nautinud, tutvunud lihtsakoeliste laevalõbustustega, vestelnud reisikaaslastega ja jõudnud neis pettuda, ees aga oli veel kaks nädalat monotoonset liikumist tühjadel veteväljadel. Pariisi žurnaali Essentiel reporter, kelle toimetus oli komandeerinud tegema Argentina hõbedakaevandustest olukirjelduste sarja ja kes kavatses kirjutada sellise raamatu, mis vapustab maailma (see oli väga noor reporter), oli täitmas iseendale antud lubadust: pigistada iga päev välja vähemalt viis lehekülge teksti. Ta istus lamamistoolis, jalg üle põlve, ja kribis püüdlikult pliiatsiga – registreeris eile aurikul tehtud ekskursiooni muljeid. Laev kangastus ajakirjanikule issanda maailma minimudelina. Kõige all paiknes pilkude eest varjatud allilm. Õhk oli seal tolmust must ning katlakütjad, mustad kui kuradid, loopisid mustade labidatega musta sütt põrguahjude lõõmavatesse suudesse. Kõrgemal pool asus trümm, Universe´i patune ja rüve pugu, kus kuussada ümberasunikku Ida- ja Lõuna-Euroopast kügelesid oma haleda viiekümne frangi eest nina pealt pimedates vaheruumides pead-jalad koos, kesk kuivama riputatud titelappe, armetu varanatukesega kompsusid ja pütte-potte, mida neil oli miskipärast tarvis maailma teise otsa vedada. Nagu loodus on ette näinud, levitas kõht paha haisu ja häälitses ebameeldivalt: seal röökisid tited, keegi lõugas joobnult laulda, keegi sajatas kiunuvalt.
7