1. peatükk
Kui mees teadvusele tuli, lamas ta selili, päike paistis talle näkku ja lähedalt kostis vee sulinat. Silmanärvis oli terav valu ning kuklas vasardas järelejätmatult – endast andis märku migreen. Mees keeras külili, ajas end istukile ning surus pea põlvede vahele. Juba enne silmade avamist hakkas talle paistma, nagu kogu maailm oleks liigestest lahti. Esimese sügavama hingetõmbe peale tundus, justkui surutaks sügavale tema rinnakorvi vasakusse külge terasest kiilu. Mees üksnes oigas ja sundis ennast silmi avama. Vasak silm jäi pilukile, see oli tugevasti paistes. Kuni jõeperveni kasvas kõige rohelisem rohi, mida ta oli eales näinud, pikkade pehmete rohuliblede tihnik. Selge vesi voolas nobedasti kivirahnude vahel, mida vesi üksnes noolis. Teisel pool jõge seisis kolmesaja meetri kõrgune kaljusein. Kaljukarniisidel kasvasid männisalud ning meeldivalt niiske õhk oli täis puude lõhna. Mees kandis musti ülikonnapükse ja musta pintsakut. Selle all oli valge Oxfordi-stiilis triiksärk, mis oli täis vereplekke. Särgikrae ümber oli lõdva sõlmega seotud must lips. Kui mees üritas esimest korda püsti tõusta, nõtkusid ta põlved ning ta vajus maha nii äkiliselt, et rinnakorvi läbis valusööst. Teine katsetus läks korda – hädavaevu suutis ta seista küll, kuigi tundus, nagu oleks maapinna asemel kõikuv laevalagi. Mees pööras end aegamisi ning lükkas jalad harki, et tasakaalu säilitada. Ta seisis avara välu serval, selg jõe poole. Teisel pool läikisid ereda keskpäevapäikese all kiikede ja liumägede metallpinnad. Ümberringi polnud hingelistki. Pargist edasi seletas silm Victoria ajastu stiilis maju, veelgi väiksemana peatänava hooneid. Linn oli veidi üle pooleteise kilomeetri