1. peatükk
Kaks tundi pärast Ethan Burke’i paljastusi Jennifer Rochester Majas oli täitsa pime. Jennifer proovis vanast harjumusest köögituld, aga midagi ei juhtunud. Ta läks kobamisi ümber külmiku ning võttis pliidi kohalt kapist kristallist küünlajala ja tikutoosi. Kui ta oli gaasipliidi tööle pannud, tõmbas ta tagumise põleti kohal tikku. Ta asetas sisiseva sinise leegi kohale teekannu. Naine süütas küünla ning istus siis lauda. Oma eelmises elus oli ta suitsetanud paki päevas. Praegu oli suitsuisu õige tugev. Sigaretid oleksid närve rahustanud, käte värisemisele lõpu teinud. Naise silmi valgusid pisarad, kui küünlaleek võbisema hakkas. Jennifer suutis mõelda üksnes oma abikaasast Teddyst ja sellest, kui kaugele mees oli jäänud. Lausa kahe tuhande aasta kaugusele. Naine adus, kui palavalt oli ta varem lootust hellitanud, et maailm on veel alles. Teisel pool tara. Teisel pool seda õudust. Et tema abikaasa on veel alles. Tema kodu. Tema töökoht ülikoolis. Mingis mõttes oligi see lootus aidanud Jenniferil need aastad vastu pidada. Lootus ühel päeval Spokane’is ärgata. Teddy magaks taas voodis tema kõrval ja see koht – Wayward Pines – osutuks kõigest unenäoks. Jennifer hiiliks voodist välja, läheks kööki ja keedaks abikaasale mune. Teeks kannutäie kanget kohvi. Naine ootaks köögilauas, kuni mees voodist välja komberdaks – näruses hommikumantlis, sassis juustega, unesegasena ja üdini armas-