1. PEATÜKK
Mustin oli elukat Schmidt & Benderi teleskoopsihikust vaadelnud peaaegu tunni. Koidikul oli loom tulnud orust. Kui esimesed päikesekiired looma läbikumavale nahale langesid, sundis see elukat seisatama. Ta oli aeglaselt ja valvsalt kulgenud üle rahnuvälja ning aeg-ajalt nuuskinud omasuguste korjuseid. Mustin oli nad juba surmanud. Snaiper upitas ennast, et käega sihiku parallaksi reguleerida, ning jätkas vaatlemist. Ilmastikutingimused olid ideaalsed – hea nähtavus, paras temperatuur, tuult polnud. Kui optiline sihik oli 25-kordsele suurendusele seatud, ilmus eluka tontlik siluett kiviräga hallile taustale. Kahe tuhande neljasaja meetri kauguselt näis eluka pea liivatera suurusena. Kui ta nüüd tulistamisest loobuks, peaks ta sihtmärgi kauguse uuesti mõõtma. Täiesti võimalik, et selleks ajaks, kui ta on uuesti valmis, oleks elukas nägemisulatusest kadunud. See poleks siiski maailma lõpp. Kaheksasada meetrit kaugemal kanjonis on turvatara, mis on kõrgepinge all. Häda on käes siis, kui elukas okastraati väldib ja kaljudest üles ronib. Mustin peab siis raadio teel mehed appi kutsuma. Lisatöö. Lisaaeg. Eluka eemalehoidmiseks pole ükski jõupingutus liiga kallis. Siiski ähvardaks teda peapesu Pilcherilt. Mustin hingas sügavalt sisse. Kopsud paisusid. Ta hingas välja. Kopsud tõmbusid kokku. Siis tühjenesid. Mehe vahelihas lõdvenes. Ta luges kolmeni ja vajutas päästikule. Suurbritannias toodetud snaipripüss AWM põrkas tugevasti vastu õlga. Kui Mustin oli toibunud tagasilöögist, mida osaliselt leevendas suudmepidur, leidis ta sihtmärgi taas üles. Elukas kükitas endiselt kanjonipõhjas lamedal rahnul.